Laine Kulla kirikukella helin saadab Aegviidu rahva viimsele teele
Üle Aegviidu mändide hakkab kõlama kirikukella hõbedane heli. Rahvas teab: ligi kaheksakümnene surnuaiavaht Laine Kulla on taas kirikutorni roninud ja sikutab seal kellanööri. Vastavalt vajadusele kas aeglaselt leinakellana või kiirelt ja hoogsalt – kirikusse kutsuva helinana.
„Ma olen kella löönud ka Lennart Meri mälestuseks, iga eluaasta kohta korra, siis kui presidendi matused olid,” meenutab surnuaiavaht. Tema tähtsaim kellalöömine oli 1980. aastate lõpul, kui ETV tegi Aegviidu kirikust jõulujumalateenistuse ülekannet. „Neil oli kogunisti oma kell kaasas, kartsid, et meie oma ei kõla,” meenutab Laine. Aga kui telerahvas Laine kellahäält kuulis, polnud kahtlust – just tema helin peab sel õhtul televiisori vahendusel kajama üle Eestimaa, jõudma pea igasse kodusse.
„Alguses oli matusekellaga raske,” räägib Laine kirikutornis. Ta nimelt ei teadnud, kui pikka pausi pidada. Siis sai õpetuse: lugegu kahe löögi vahel 15-ni. „Nüüd ma enam ei loe, kuulen helinast ära, millal on õige aeg,” ütleb viie lapse ema ja tõmbab kella korraks helisema. Pikka kellanööri, millega kella saaks helistada maapinnalt, pole Laine lasknud kirikusse panna. Ikka ise peab torni ronima. Seal on teine tunne. Ja tervislik on samuti.
Esimene matuseline
Kord vaatas mustlane Laine kätt ja ütles: teiste silme ees sa naerad, aga nurga taga nutad. Ja see on Laine sõnul jumala tõsi, sest tema on inimene, kelle juurde 140 aasta vanusesse majja tulevad Aegviidu inimesed alati, kui keegi on surnud. Lainel kalmistukontorit pole, seda asendab juba 28 aastat tema pisike korter.
Laine juurde tullakse esimese suure murega. Laine aitab vaikse naeratusega. Laine leiab surnuaias platsi, leiab hauakaevajad, kes teinekord peavad kogunisti Tapalt kohale tulema. Laine soovitab, kust kirst hankida, kuis teised sajad pisiasjad korraldada. Tema kalmistuvahitöö ajal on maamulda läinud üle 600 inimese. Kõigi nende hauad ja tuhanded varem maetudki on surnuaiavahi silme all. Kogu aeg on väike mure, et kõik ilus ja väärikas püsiks.
„Aga ikka tuleb matuste ajal välja, et pole kirstukandjaid, ja siis peab aitama. Pole haua kinni ajajaid, ja siis peab aitama. Kui pole surnu riidesse panijat, peab aitama, kuigi üksi on raske. Või pole lugejat lahkunule viimseid sõnu kaasa ütlemas. Aga seda tööd ma teha ei suuda, kohe hakkan nutma.” Laine nägu on naerukurruline.
Surnuaiatööle tuli ta seejärel, kui oli 50-aastaselt pensionile läinud, aasta aega kodus olnud, tegevusetust põdenud. Läks vanale surnuaiavahile appi. Nüüd on ta ise juba selles eas, et peab lahkumisplaane. Rahvatantsurühmast on ära tulnud, aga lauluansamblis lööb ikka usinalt kaasa. Jäneseid peab senini.
„Asi, millest ma aru ei saa, on tänased urnikombed. Mõni hoiab kadunukese tuhka viis aastat riiuli peal, mõistmata, et see peab ikka maamulda saama, nii kuis raamatuski öeldud!” Nõnda saab Laine asjadest aru.
Kord kiirustas Laine taidlejate kontserdilt kirikusse kella lööma. Aga jutlusele tulijaid polnud ühtegi. Olid vaid kirikuõpetaja, organist ja Laine ise.
Laine arvanud, et nüüd saab prii päeva, aga õpetaja ei arvanud. Tema ju teadis, et Lainel on sel päeval sünnipäev. Nii ta luges ja lauliski sel korral tühjas kirikus vaid Lainele ja orelgi huugas kaasa. Nii ilus oli, et võttis pisara silma.„Märkamata kangelased”on Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva sari, milles räägime suurema tähelepanuta jäänud tublidest inimestest. Kirjutage aadressil rein.sikk@epl.ee, kui teate mõnd märkamata kangelast.
