TÄISMAHUS: Tühja kõhtu tundvate laste ja perede arv on oluliselt kasvanud
14-aastane norra tüdruk seisab nädal tagasi Tallinnas keset märga lumetuisku, ulatab toidukaupa täis kilekoti järjekorras seisvale naisele ja ütleb talle: „Jumal õnnistagu sind.” Selles kilekotis on natuke viinereid, juustu, sepikut ja muud toidukraami, mille naine riputab oma lapsevankri külge. Väikesed lapsed emade kõrval seisavad nagu vaprad tinasõdurid. Kõige väiksemad kärudes, silmad vilkalt ümbritsevaid jälgimas.
Need on inimesed, kellel ei ole võimalik oma sissetulekute juures nii palju süüa hankida, et iga päev kõht täis saaks. Näiteks koos abikaasaga kaheksat last kasvatav naine. Üksinda nelja teismelist kasvatav naine. Töötuks jäänud isa, kellel ei jätku oma lastele toidu lauale panemiseks raha. Invaliidist vana naine, kes tuleb kahe kepiga mööda lumehangesid linna teise otsa, et endalegi üks toiduports hankida.
Kohale on vuranud kaks väikebussi. Üks on täis laetud veidi kogukamaid kilekotte lastega peredele. Teine toob üksikutele inimestele väiksemaid pakke.
Sõna antakse annetajatele, külalistele Norrast Telemarkist. Kaks noort tüdrukut laulavad õrnal häälel kohaletulnutele norra laste unelaulu. Väiksemad kuulavadki neid keskendunult, pead kuklas.
Lapsed Eestisse külla toonud Sauheradi ja Nesi koguduse diakoni Ivar Solbu sõnul on neile alati oluline kohtuda Eestis inimestega, kellele nende abi läheb, ja luua nendega isiklikud suhted. Külas käiakse juba kuues aasta. Pärast külaliste tervitusi ütlevad oma tänusõnad kohale tulnud pered, kes kinnitavad, et see abi on neile äärmiselt vajalik.
Kõigepealt lapsed ja emad
Siis liigutakse väikebusside uste juurde ning Peeteli kiriku vabatahtlikud hakkavad pakke kätte jagama. Esmajärjekorras kutsutakse ette emad lapsevankritega, siis emad-isad-onud-tädid väikelastega. Osa lapsi ei ole tulnud oma päris ema või isaga, vaid onu-tädi-vanaemaga, kes nende eest hoolitseb. Vabatahtlikud juba tunnevad neid peresid, teatakse, kellel on kodus terve perekond ootamas ja kui palju seal pereliikmeid on. Suuremad pered saavadki seetõttu korraga kaks kilekotti. Teise väikebussi ette võtavad sappa ilma lasteta abivajajad, kellest osa elab juba täitsa tänaval.
Sama auto uksest jagatakse veel küünlaid. Inimestele, kellel ei ole elektrit, kes ei suuda selle eest maksta ja kellel pole võimalust küünlaid osta. Küünlasappa võtavad ka lapsekärudega emad. „Meil kahjuks ei ole jah elektrit,” tõdeb ema käruga. Kaasas on tal veel üks ringi lippav väike laps ning kodus ootamas kolmaski. Naisel on üll õhuke kevad-sügismantel. Ta võtab oma kompsud ja lapsed ja hakkab liikuma.
Pakke tuli isegi avada
„Me oleme püüdnud kiriku kaudu tulnud annetustest aidata kõige suuremas hädas olevaid peresid,” kirjeldas Mati Sinisaar, kes juhib Peeteli kiriku juures lastega tegelevat sotsiaalkeskust. „Näeme iga päev, kui raske on inimestel hakkama saada.” Nende abivajavate hulk aina kasvab. Näiteks oli ühele viimasele toiduannetuste jagamise üritusele kohale tulnud üle 400 inimese. Kuna pakke oli tunduvalt vähem, tuli neid lahti teha, et kõigile kohale tulnuile vähemalt midagigi kaasa anda. „Nii palju inimesi tuleb juurde, peredel on hakkamasaamine ikka väga raskeks läinud,” märkis Sinisaar. „Üha uued pered paluvad lisada ennast pakisaajate nimekirja, kuid kuna pakkide arv on piiratud, siis tuleb keegi teine pere sealt eemaldada. Praegu on vahendid lõppenud ja me ei tea, kas me saame oma tagasihoidlikku algatust edasi viia,” rääkis Sinisaar kahetsusega.
Perede lapsed, kus vanematel on kõige raskem, saavad käia Peeteli kiriku juures päevakeskuses, kus nad saavad sooja süüa ja kus neid juhendatakse kodutööde tegemisel. Kaheteistkümne lapse ringis saavad seal ka elada.
Peeteli kiriku annetused tulevad suuremas jaos Norrast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Taanist, USA-st ja Šveitsist, kuid toetavad ka Eesti ettevõtjad ja eraisikud ning toidupank. „Tahaksimegi tänada kõiki meie toetajaid!” palus Sinisaar kindlasti edasi öelda. Välismaal korraldatakse Eesti abivajajate jaoks rahakogumisaktsioone. Sealhulgas näiteks koolides, kus koolilapsed korraldavad heategevuslikke müüke, et saata abi oma Eesti eakaaslastele Eesti koolides. Samuti töötavad Peeteli kiriku juures vabatahtlikud heategijad, kes on pärit välismaalt. Praegu töötavad seal näiteks kaks noort Saksamaalt, Ina ja Marius. Nad aitavad korraldada toidupakkide transporti. „Nendel inimestel on tõsine probleem. Iga kord on tulnud aina rohkem ja rohkem inimesi, karmist ilmast hoolimata,” kinnitab Marius. „Me selle ees silmi kinni pigistada,” leiab ta.
Raske läheneda
On näha, kuidas mõne täiskasvanu jaoks on ülimalt raske annetajatele läheneda. On piinlik. Võetakse ennast kokku. Üks mees tuleb korraldajate juurde ja küsib, kas oleks võimalik saada veel teine pakk kodus ootavatele lastele. Teine mees näitab oma katkiseid saapaid ja küsib, kas oleks võimalik ka selles abi saada. Ent nii mõnigi on siin juba mitmendat korda, tuntakse üksteist, avaldatakse järjekordse abipaki eest siirast tänu.
Väikesed lapsed, kes on koos oma vanematega lumes seisnud juba ühtekokku üle tunni, kinnitavad mulle, et neil ei ole külm. Paar poissi ongi otsustanud möllama hakata ja bussi kõrval hanges on lahti läinud lumesõda. Siis hüüavad vanemad nad kokku ja pungil kottidega hakatakse jala läbi linna kodude poole astuma. Millal järgmine selline kord tuleb, ei tea keegi.
Need inimesed tunnevad iga päev nälga. See kilekotitäis, mille nad said, aitas seda mõneks päevaks leevendada. Mida nad tunnevad sel nädalal ja kes aitab neid täna?
Päästearmee Eesti regionaalkomandör Daniel Henderson kinnitas, et abivajajate arv on kõvasti kasvanud. „Võrreldes majanduskriisi eelsete aegadega poole võrra,” kirjeldas ta.
Kokku pöördutakse nende poole kas supikööki sooja söögi, toidupaki või riiete saamiseks üle 2000 korra kuus. „Talvel on muidugi alati raskem, aga nüüd ei näinud me langust ka suvekuudel,” sõnas Henderson. „Lastega peresid on rohkem. Me näeme just töötavate vaeste inimeste arvu kasvu: nad töötavad, aga ei suuda palga eest üüri maksta. Või siis on elukoht olemas, aga nad ei suuda selle kulusid katta ega süüa osta. Näiteks alkohoolikute arvu kasvu me näinud ei ole.”
Hendersoni sõnul tuleb heategelikel MTÜ-del olla võimalikult läbipaistev ja anda annetajatele tagasisidet, mida täpselt annetatud rahaga tehti, et inimestel ja firmadel tekiks annetamise tõhususe vastu suurem usaldus. „Tuleb ära kasutada IT-d, mis loob selleks tänapäeval ju suurepärased võimalused. Ja muidugi kõik majandusaruanded peavad olema avalikud.” „Eestis on piisavalt toitu, keegi ei peaks siin riigis tühja kõhtu tundma,” leidis Henderson, kes on ise pärit USA-st.
