Andrus Kivirähk: Vaatame neid hoolega
Muidugi, kui tegemist on sünnipäevaga, siis eeldab selle tähistamine head läbisaamist sünnipäevalapsega. Võõra, veel enam vingamehe hällipäevast pole meil ju lugu. Ja kahtlemata on Eestis praegu päris palju inimesi, kellel on põhjust olla vabariigi peale solvunud. Hea küll, tegelikult muidugi mitte vabariigi, vaid selle juhtide peale, aga laias laastus teeb see sama välja.
Inimene, kes tõsiselt haub Eestist lahkumise plaane, ei ole vist kuigi innustunud sünnipäevakülaline. Ja ta ei hooli sellest, kui talle kusagilt kõrgelt-kaugelt kinnitatakse, et nii hästi kui praegu pole Eesti kunagi elanud. Ehkki see on kahtlemata tõsi. Aga üks asi on riik ja teine asi iga üksik, kordumatu saatusega, kordumatute muredega inimene.
Me teame ajalooraamatuist muistse Egiptuse riigi vägevusest ja sellest, et ei lähedal ega kaugel polnud talle vastast, aga äsja ilmunud koguteosest „Vana-Egiptuse inimene” võime lugeda ka sellest, et samal ajal kui Egiptuse riik oli oma õitsengu tipul, elas lõviosa tema rahvast – talupojad – kõige kohutavamas vaesuses. Mis tähtsust oli nende jaoks riigi võimsusel? Ja mis näoga peaks tuhandeid aastaid hiljem oma kodumaal miinimumpalka teeniv eestlane kuulama riigijuhtide võidukat sõnumit selle kohta, et Eestil läheb tegelikult hästi? Olgu peale, las tal siis läheb, aga mina lähen ära Soome…
Seda arvesse võttes ootaks riigilt oma sünnipäeva tähistamisel delikaatsust. Miski ei solva sente lugevat inimest rohkem kui paberrahaga sigarit süütav tõusik. Aga just nimelt selle põhimõtte vastu eksib juba aastast aastasse presidendi korraldatud vastuvõtt, mille kaubamärgiks on saanud äsja nõelasilmast tulnud kleite ja ülikondi esitlevad mannekeenid, kes harfihelide saatel punasel vaibal jalutavad, endil peas nii õnnis nägu, nagu oleksid nad teel otse paradiisi, aga mitte tikuvõileibade manu. Kolonni esimest kolmandikku silmitsedes on mind juba aastaid kummitanud George Orwelli „Loomade farm” ja see, kuidas sead panid püksid jalga, tõusid tagajalgadele ning hakkasid eliidiks. Meie oleme vabariigi isad ja emad, kõneleb nende näoilme, kivistunud ja häirimatu nagu puujumalail.
Kusjuures ma ei kahtle, et sirge selja ja pestud peaga astuvad homme presidendi ette ka kõik need, kelle jaoks möödus kogu aasta 2012 rahvale valetades ja vassides. Kõik need, kelle kohta kehtib imeline saadikupuutumatus, mis võimaldab karistamatult korda saata kõige häbitumaid tegusid, ja kes nüüd võidukalt ning veidi parastavalt naeratades meile demonstreerivad, et nad olid, on ja jäävad lihapottide lähedusse, haukugu koerad, palju soovivad. Nad ei häbene, nad ei kahetse, nad tulevad ja näitavad end.
Ja meie? Meie vaatame neid. Teeme endale vorstivõileiva, istume teleka ette ja vaatame kohe hoolega. Vaatame üksisilmi, nii nagu õpetas Cipollino isa oma poega: mine, armas Cipollino, laia maailma ja õpi kelme tundma! Uuri neid! Vaatame neid pealaest jalatallani, sel ajal kui nad kaamerate eest läbi jalutavad, ja ma usun, et nad tunnevad meie pilku. Ning kints ülikonnapükste või ballikleidi all hakkab kergelt värisema.
