Ungarlane õpetab Narvas eesti keelt
„Milleks teile selles imelikus keeles ajakiri?” Umbes nii küsis Narvas ungarlaselt Szilárd Tibor Tóthilt üks umbkeelne ajalehemüüja. Jonnakas Szilárd ostis ikkagi Akadeemia. Sellest algas sala-armastus Narva vastu, mis tipnes eelmisel sügisel Narva kolimisega, et piirilinnas keeleõpetajana töötada. Szilárdi kapis on olemas pea kõik Akadeemia numbrid.
Tegelikult võiks Szilárd kirjutada doktoritööd 17. sajandi lõunaeesti keelest ju Tartus. Või teha tubli, seitset keelt valdava polüglotina karjääri Budapestis. Või õpetada ungari keelt Riias, jagada haridust hoopis Iževskis, Permis või Kudõmkaris. Ta on kõike seda ka teinud, tema teadusartiklite loetelu jookseb üle kahe internetikülje.
Miks valis Szilárd hoopis Narva, paljudele kolkana tunduva piirilinna?
„Mis kolgas!” Szilárdi hüüdes on kirge. „Narva on Ingerimaa pealinn!” Loomulikult on Szilárd kohaliku ingerisoomlaste seltsi liige. Aga laiemalt võttes muretseb ta kogu soome-ugri keelemaailma pärast. Venelastele eesti ja soome keele õpetamine on Szilárdi läbimõeldud missioon.
Tema veendumuse kohaselt ei püsi keel tugevana üksnes siis, kui tugev on tuum, keele emakeelena kõnelejad, vaid veel tähtsam on keele laiem väli, need inimesed, kes ei kõnele seda keelt emakeelena, vaid õpingutes keele leviala laiendavad. Szilárdi kindel veendumus on, et ka eesti keel suudab tugeva ja elujõulisena püsida vaid siis, kui väli, keele kasutusala mitte-eestlaste hulgas on võimalikult lai. Sama kehtib kõigi hõimlaste keelte kohta. Just seepärast tulebki neid ilmtingimata õpetada naabritele.
