RAAMATUKATKEND: Justin Petrone "Misjonäripoos"

Justin Petrone "Misjonäripoos" on tõsieluliste lühilugude kogumik, mis kajastab Eesti elu läbi kohaneva välismaalase silmade. Jutukesed räägivad mobiilidest ja ahiküttest, jobudest ja joodikutest, Eesti verest ja välismaa meestest, hapukurkidest ja tuumatalvest, verivorsti- ja süldinaljadest, kuulsusest ja püksilukust, nõuka-nostalgiast ja kalapäevast, lõbutüdrukutest ja pornosõltlastest, rasedusest ja dementsusest, kolimisest ja remondist, rõivastest ja hõimudest, saladustest ja saunasüütusest, narkosõjast ja lendavast diivanist, Facebookist ja vuajerismist. Autor ei pääse mööda ka Liis Lassist, Marju Lauristinist ning muudest tähtsatest tegelastest, näiteks Jänksist ja Mustikust. ** Ajakirjade Kirjastus 2013, 300 lk/////

VIIE TUHANDE AASTANE NAINE

Ma nägin mõni päev tagasi vaimu ja ma pole siiani seda endast maha raputada suutnud. See vaim on ikka veel minuga, kuhu iganes ma ei lähe, ta magab mu kõrval, joob ja sööb koos minuga ning palub mul maha kukkunud kardinapuu ära parandada.

Esimest korda sain tema olemasolust aimu Tallinnas Miia-Milla-Manda nimelises lastemuuseumis. See on üks väga armas piparkoogimajalik Astrid Lindgreni stiilis pelgupaik. Kollaste seinte vahel askeldavad muuseumitöötajad, kes on kõik riides nagu möödunud sajandi alguse apteekrid. Kohvik kaubitseb saiakeste ja kuuma šokolaadiga ning nurgas istub rääkiv prügikast. "Mm, prügi!" teatab ta iga kord, kui mõni laps oma kommipaberi talle sisse topib."Aitäh!"

Ja kollaste seinte vahel asub ka postkontor aastast 1940, vanaaegse tindi ja sulepeaga. Lapsed võivad end seal riietada vanamoodsatesse nööbitud kostüümidesse ja sealt kirju saata, isegi kellelegi tänapäeva, kui nad ta aadressi teavad. Seejärel võivad nad pähe panna kõrvaklapid ja kuulata ühe ammuse postitöötaja jutustusi oma elust. Kõrvaklappide kohale on millegipärast pandud toonase presidendi Konstantin Pätsi pilt, ilmselt ajastu jäljendamiseks, aga lapsed mõistagi arvavad, et see onu ongi postimees, kes 70 aastat tagasi kirju sorteeris. "Vaata, issi, vanaaegne postiljon!" on mu tütar Marta näidanud mulle mõlemal korral, kui me mängupostkontorit külastanud oleme. Ma olen seepeale ainult noogutanud. Kes olen mina, et oma lapse fantaasiaid rikkuda? Las nad veel usuvad, küll tõde kunagi saabub.

Seal seinal ripub aga ka üks teine pilt: kolm naist töötamas postkontoris. Kaks naist on vanemad, mustades kleitides, konksus sõrmedega, ilmselt sügisesest õunade korjamisest. Aga nende vahel seisab heledas riietuses noorem naine, õlgadeni lokkis juustega.

See on tema.

See naine. Ma märkasin teda ka esimesel korral. Ta vaatab pildil alla ja on keskendunud kirjade sortimisele, aga näha on tema näojooned, ta nina, kulmud, kõrged põsesarnad. See naine pole tänapäeva standardite järgi väga ilus, aga mingil kummalisel põhjusel ei saa ma talt silmi ära.

Ka eelmisel korral muuseumi külastades jäin ma seda naist vahtima, võibolla liiga kauaks. Seekord keskendusin talle veel kauem ja püüdsin aru saada: miks? Kus ma teda näinud olen?...

Mu naise ema.

Justkui vappekülm tabas mind korraks, kui olin vastuseni jõudnud.

See loomulikult ei saanud olla tema. Minu naise ema on sündinud poolteist aastakümmet pärast seda hetke, mis oli jäädvustatud vanas postkontoris aastal 1940. Aga ta nägi välja väga sarnane! Ja nende näojoonte taga hakkasin nüüd nägema lisaks oma naiseemale ka oma naist.

Mis seal imestada. Nad kõik olid ju eestlased. Need olid inimesed oma kõneviisi, oma maailmapildi, oma näojoonte ja oma kommetega. Ja mina olen abielus ühega nende klannist. Ma olen koos temaga eestlasi juurde tekitanud. Ja kuigi ma ei tunne seda tuttava näoga naist seal fotol, tunnen ma teda tegelikult väga hästi, ühel teisel ja väga igavesel moel.

Sel hetkel hakkasin ma peaaegu nutma ja ma ei saa siiani aru, miks. Ma ei nuta mitte kunagi ega teinud seda ka sel korral. Mind on treenitud emotsioone liialt mitte välja näitama. Aga sellegipoolest kogunesid tunded mu sees justkui kusagil merepõhja vulkaanis. Ja see on kõige hullem. Kui sa tunned niiskust silmades, aga ei saa isegi aru, miks see seal on.

Võibolla tuli see tundetulv sellepärast, et ma taipasin, kui ammu ei olnud ma näinud eestlasi eestlastena, inimrühmana, kel on oma keel ja ajalugu ja oma nägude galerii. Ma olin nende seltsis veetnud nii palju aega, et nad kõik olid muutunud indiviidideks, nii mõnelgi neist oli halvasti meeldejääv nimi ja kummalised toiduharjumused, aga nad kõik olid mu jaoks üksikisikud, mitte eestlased.

Ja ausalt öeldes olin ma viimasel ajal neist inimestest mõelnud eelkõige rahulolematuse ja vastikusega. Miks need kutid alati suitsetasid ja õlut jõid? Miks need naised alati nii palju tööd teha tahtsid? Miks on toidupoe raamatuletis müügil natsiohvitseri mälestused? Mu sisimas tuli ette igasuguseid vaikseid vihapurskeid. Näiteks lükkasin meie maja ümbert lund, nii et selg märg, ja kujutasin ette, mismoodi naabrinaised mind oma akendest jälgivad. "Sul jäi see nurk puhtaks lükkamata," kujutasin ma nende hääli ette. Sest nende pagana eestlastega peab ju kõik olema nii puhas ja korralik.

"Nõmedad perfektsionistid!" Ma olin seda enda sees röökinud kordi ja kordi. "Lumelükkajad fašistid!"
Aga hoolimata suitsetajatest ja alkohoolikutest ja natsimeeste kohvilauaraamatutest ja hoolimata lumelükkamisest ja põhjamaisest perfektsionismist oli üks asi selge. Ma veetsin enamiku oma öödest eestlanna kõrval. Ma ei ole mitte kunagi oma naise ema kohanud (sest ta on surnud), aga ma tean teda ikkagi, sest ka tema oli eestlane. Ja võib öelda, et ma olen olnud intiimses suhtes ka sellesama valgesse riietunud viirastusnaisega muuseumifotolt.

"Mida sa vahid seal, issi?" sikutas siis vanem tütar Marta mu käist.

"Mis, mida?" Ma vaatasin alla oma tütre poole, ja nägin jälle teda. Eesti naine.

Kui palju on teda juba olnud? mõtlesin ma. Kui palju ühesuguseid eesti naisi on sündinud enne mu tütart ja enne mu naist? Muidugi olid nad kõik indiviidid, üks neist sorteeris posti 1940-ndatel, teine oli raamatukoguhoidja 1980-ndatel, kolmas on raamatukirjastaja 2010-ndatel. Võibolla on mõni neist neurootilisem kui teised. Aga põhiolemuselt on nad – üks ja sama. Tema.

Ja teda on olnud veel väga paljudes vormides väga paljudel kümnenditel. Juba viis tuhat aastat olevat eestlased siin mereäärsel maalapil elanud. Nad olevat siia tulnud Uuralitest ammu aega tagasi, kaasas enda välimus, oma laulud ja oma keel, oma käsitöökombed ja kalasuitsetamise tehnoloogia. Nõnda olevat see olnud, väidavad arheoloogid ja lingvistid.

Aga seal muusemis hakkasin ma kahtlustama, et koos käsitöökommetega on taasringlusesse läinud ka hinged. See tõdemus oli ühteaegu armas ja häiriv. See polnudki lihtsalt 38-aastane naine, kes mu kõrval öösiti lebas. See oli midagi palju vanemat.

"Issi, mis ta nimi on?" sikutas mind nüüd mu teine tütar, Anna.

"Kelle nimi?"

"Selle tädi, kes on emme nägu. Seal pildil."

"Ma ei tea. On see üldse tähtis?" heitsin ma, aga nähes tütre grimassi, lisasin: "Võibolla on ta nimi

Miia. Või oli see Milla. Aga äkki Manda?"

"Aaa," tegi mu tütar. "See on siis selle tädi muuseum."

"Jah, see on tema muuseum," olin ma nõus.

See on elu, mõtlesin ma pärast, tagasiteel koju. Ühel hetkel müttad sa Uurali mägedes, teisel hetkel sorteerid kirju president Pätsi foto valvsa pilgu all ja kolmandal hetkel istud ning ootad oma meest ja lapsi muuseumist koju. Elu annab sulle enamiku asju ette – su nime, su keele, su väljanägemise – ja on väga vähe, mida teha saab, et etteantut muuta. Nii et eestlased ei saa muuta seda, kes nad on, mina ei saa seda ammugi. Ja ega nemad mindki saa!

Sellest mõttest sündis mu hinge uus kogus armastust.