TÄISMAHUS: Häda sotsiaalmeedias: eestlane läheb alusetu hoiatuse peale paanikasse
Kõrvuti jaga-ja-võida-kampaaniatega levib sotsiaalmeedias järjest rohkem teateid, milles hoiatatakse pedofiilide, varaste, kelmide eest. Mitmed juhtumid on sotsiaalmeedias kaasa toonud jagamise laine ja niivõrd suureks paisunud, et külvavad inimestes enda ja oma lähedaste turvalisuse pärast asjatut muret ja paanikat.
Teadete rohkuse hulgas on järjest raskem aru saada, milline hoiatus väärib tähelepanu, mis aga vajab „jaga” nupu asemel „kustuta” nuppu. Kui sotsiaalvõrgustikes luuakse foon, et pidevalt meelitatakse lapsi autodesse ja mürgitatakse koeri, siis pärast päris juhtumeid ei pruugi inimeste tegeliku ohu eest hoiatamine enam nii tõhus olla, sõnas politsei- ja piirivalveameti veebikonstaabel Andero Sepp.
Üks värskemaid nn paanikakampaania näiteid on paar nädalat tagasi Facebookis lahvatanud hoiatus mehe kohta, kes Viimsi kooli lähedal bussipeatuses seisnud last enda juurde autosse kutsus.
See hoiatusteade levis sotsiaalvõrgustikus niivõrd kiiresti, et jõudis peagi ka online-meediasse ja viimaks politseisse, kus juhtumi üksikasjad peagi välja uuriti. Nimelt oli tegemist koolitüdrukuga, kes tuli bussi pealt maha ja hakkas kodu poole kõndima. Samal ajal sõitsid autoga mööda kaks meest – isa ja poeg. Poeg arvas, et teeserval kõnnib naabritüdruk, ja pakkus talle küüti koju. Tüdruk ehmus ja jooksis minema. Selleks ajaks, kui politsei tegelikult juhtunu kohta infot levitas, oli teadet Facebookis jagatud üle 400 korra ning politsei hinnangul olid seda näinud juba tuhanded ja tuhanded inimesed.
Sepa andmeil jagataksegi sotsiaalmeedias kõige rohkem teateid, kus on tekkinud kahtlus, et keegi meelitab lapsi endaga kaasa. „Sellised teated levivad kulutulena, õnneks ei ole neil valdavalt alust. Neid korjab üles ja võimendab oluliselt ka online-meedia,” sõnas ta.
Nn kommionusid näevad hoiatuskirjade saatjad kõige rohkem just lasteasutuste ja koolide ümber. Tallinna 21. kooli direktor Naida Toomingas meenutas eelmisest aastast üht hoiatust liputaja kohta, kes pidavat kesklinna koolide ümber liikuma. Kust see info pärines ja mis selles tõele vastas, ei osanud ta öelda, sest kellelgi juhtumist midagi lähemalt rääkida ei olnud. Sel aastal pole Toomingase sõnul ühtegi sellist hoiatust koolis levinud.
„Sotsiaalmeedia paljuski põhinebki sellisel kergel hasardil ja põnevuse külvamisel. Neid inimesi on alati, kellele meeldib mistahes infot levitada ja seda suuremaks teha. Kuulujuttude rääkimist on olnud läbi aegade, aga nüüd on lihtsalt kanaleid rohkem, info liigub palju kiiremini,” sõnas Toomingas ja lisas, et info kiirele levimisele aitab tema arvates kaasa asjaolu, et inimesed arvavad end internetis tegutsevat anonüümselt ja et teate ülespanijat ei leita.
Toomingas kinnitas, et nende koolis räägitakse õpilastele vähemalt igal sügisel, vahel ka mitu korda aastas, uuesti üle jutt, kuidas võõraste inimesega käituda ja kuhu tuleb millestki kahtlasest teatada.
Politseil on „kommionude” hoiatuste kõrval tuua kümneid muidki näiteid selle kohta, kuidas sotsiaalmeedias on alanud ühegi aluseta hoiatuskirjade laviin. Näiteks eelmise aasta alguses oli politsei sunnitud ketthoiatuste leviku pidurdamiseks inimestele meelde tuletama, et igaüks, kes edastab postituse, kus näiteks kedagi vargaks nimetatakse, peab olema veendunud, et ta ei levita alusetult kuulujutte või laimu – hoolimatu klikkimisega võidakse kahjustada süütu inimese head nime, tekitada kellelegi kannatusi või takistada politsei uurimist, selgitas veebikonstaabel Sepp.
Mugav heategu
Tartu ülikoolis on veebisuhtluse teemaga tegelenud meediauuringute vanemteadur Andra Siibak. Tema teada ei ole hoiatuskirjade massilise jagamise ja saatmise tagamaid Eestis seni veel uuritud, kuid senise kogemuse põhjal võiks arvata, et hoiatuste jagamist võiks pidada osalusühiskonna ilminguks. „Halba sellega ei mõelda, see on aktiivsuse näitaja, soov oma ümbrust paremaks muuta, kaasa mõelda ja hoolitseda oma kaaslaste eest. Kodus on mugav ühe klikiga oma heategu ühiskonnale ära teha,” selgitas ta.
Paraku ei adu inimesed enamasti, kuhu nad oma sõnumi paiskavad. Siibaku sõnul on ülikool uurinud noorte Facebooki kasutust, millest on selgunud, et paljudele ei ole kohale jõudnud, mis võib suhtlusportaalis jagatava infoga juhtuda ja kuhu see võib välja jõuda. Kui kuulujutte rääkides tehakse seda silmast silma, siis Facebook võimaldab palju kordi suurendada kuulajate ringkonda, kelleni saab kogu loo viia ühe klikiga.
„Kui inimesed sellist hoiatust jagades mõtlevad, et hoiatavad oma sõpru, siis tegelikult ei ole neil väga head arusaamist, kui suur see auditoorium tegelikult on. Mingit postitust tehes mõtlevad inimesed tavaliselt mingitele konkreetsetele sõpradele või väiksemale ringkonnale. Sellest algab enamik probleeme suhtlusportaalides, et auditooriumi ei tajuta,” selgitas Siibak ja lisas, et paljudel inimestel on seetõttu tekkinud ka illusioon anonüümsusest internetis.
Üks viimase aja markantsemaid valehoiatusi on nn koerte mürgitamise juhtum. Veebikonstaabel Sepp meenutas, kuidas jaanuari keskel sisenes ühte Kiili valla söögikohta purjus mees ja hakkas rääkima juttu, nagu mürgitataks ümbruskonnas koeri ja pandaks inimeste postkastidesse selleteemalisi kirju.
„Seda juttu pealt kuulnud naine rääkis selle loo hiljem edasi oma sõbrannale, kes rääkis selle omakorda edasi tuttavale, kes hakkas loomade pärast muretsema ja pani hoiatuse üles külaseltsi Facebooki lehele,” kirjeldas ta. „Sealt hakkas see laiemalt levima, helistati loomakaitsjatele ja politseisse, mõned leidsid koduaedadest tundmatuid esemeid, mida nad kartsid olevat mürgitatud.”
Varsti uurisid teemat ka meediaväljaanded ja kuigi politsei lükkas Sepa sõnul kõik kuulujutud ümber, jõudis juhtum ikkagi üleriigilisse paberlehte.
„Samalaadseid kuulujutte levis vahetult pärast Kiili juhtumit Facebooki vahendusel ka Haapsalu kandist, kus samuti oli väidetavalt koeri mürgitatud, kuid ühtki tegelikku juhtumit teada ei ole. Kohalik leht tegi ka sellest asjast loo,” rääkis ta.
Info jääb alles
Natuke tõsisemad lood on kadunud inimeste otsimisega. Oma lähedase leidmiseks kõik võimaliku tegevad mures inimesed ei piirdu ainult politseisse teatamisega: inimese foto ja andmetega kuulutus pannakse tihti üles ka suhtlusvõrgustikesse.
„Kord internetti laetud info kipub sinna alles jääma. Kui kadunud inimene on leitud, tuleks teade kindlasti maha võtta ja paluda seda teha ka teistel üleslaadijatel,” sõnas Sepp. „Sotsiaalvõrgustiku teadetel on soodumus ootamatul hetkel uuesti üles ärgata. Oleme näinud mitmeid juhtumeid, kus tegelikult juba üles leitud inimese tagaotsimiskuulutus on läinud uuele ringile mitu kuud hiljem. Seda koos pildi ja delikaatsete isikuandmetega.”
Üks näide sellest, kuidas vana info internetis uuel ringil laia avalikkuse ette jõudes muret tekitab, puudutab koolikiusamist. Nimelt jõudis meediasse eelmisel aastal video, milles klassikaaslased peksid ja mõnitasid oma kooliõde. Kuigi peksmine oli tegelikult toimunud juba üle-eelmisel aastal ja vägivallatsejad olid juba karistuse saanud, äratas uuesti üles riputatud video väga palju tähelepanu.
Lastekaitseliidu juhatuse liikme Enn Kirsmani sõnul on ta Facebooki kasutajana isegi kohanud laialdase levikuga hoiatusteateid, kuid ei võta eriti tõsiselt infot, mida jagab talle võõras inimene. „Kummaline on sellist infot juhuslike inimeste läbi saada. Kui väga usaldusväärne inimene mulle ütleks, et näiteks äri tehes ole kellegi suhtes ettevaatlik, siis võtaks tõsiselt,” sõnas ta. „Väga lihtne on vajutada „jaga” nuppu mõtlemata sellele, millised võivad olla tagajärjed.”
Kui võõras inimene, kes on vaid Facebooki sõbra sõber, kutsub midagi jagama, tasuks tema sõnul mitu korda mõelda enne kui seda teha. „Kas me seda tahaksime, kui keegi pahatahtlik teeks meie enda fotoga hoiatuse ja levitaks seda sotsiaalmeedias?” lausus ta.
Kui inimesel tekib kellegi tegevuse või plaanide kohta tõsine kahtlus, siis ainus variant on minna ikkagi politseisse, kinnitas Kirsman. „Politsei on Eestis väga usaldusväärne, kui nemad näiteks kutsuvad üles kedagi otsima, siis seda tasub jagada.”Millele mõelda enne jagamist?••Enne teate jagamist soovitab politsei kaks korda mõelda, kas seda on vaja teha, kas see toob endaga rohkem kasu või võib tekitada hoopis kahju.
••Kas hoiatusteate jagaja tunneb postitajat ja teab postitaja võimalikke motiive?
••Kas jagatav teade on värske postitus või äkki juba mitu kuud vana?
••Vajaduse korral küsi veebikonstaablilt abi Facebookis.Näiteid sotsiaalvõrgustikes levinud hoiatavatest postitustestKommionu või abivalmis inimene?
Mõni päev tagasi levis sotsiaalvõrgustikes teade, kus inimene oli oma sõnul usaldusväärsest allikast kuulnud, et ühe poe juures püüdis punase sõiduautoga mees last autosse meelitada.
„Siinkohal tekib kahtlus, et tegemist võib olla sama isikuga, kes suutis toime panna selle katastroofilise kuriteo Narvas!” pidas hoiataja vajalikuks lisada, viidates veel lahendamata traagilisele Varvara juhtumile.
Politsei selgitas välja, et koolist koju kõndinud tüdruku kõrval oli peatunud tumepunast värvi sõiduk, milles olnud kaks meest pakkusid, et viivad ta koju. Tüdruk keeldus ja auto lahkus. Selgus, et tüdrukut ei meelitatud ega sunnitud sõidukisse, ka ei ole kogutud info põhjal alust arvata, et mehed olnuks pahatahtlikud.
Kumminaine
2012. aasta sügisel kirjutas üks kasutaja Perekooli foorumis, et leidis Harku metsast puu külge seotud kumminaise ning kuna tema lähedasi on sealkandis samuti rünnatud, siis tuleks olla ettevaatlik ja karta perverti.
Postitusele reageeris veebikonstaabel, kes palus postitajal võtta ühendust politseiuurijaga, kellega koos käidi kohapeal ja uurija viis nuku kaasa. Harku metsas juhtunud võimalikest rünnakutest pole politseile juba hulk aastaid teada antud.
