Riho Breivel: Nii nad tapsidki meie piirivalve
Tänaseks on piirid küll paigas, kuid sügav haav on löödud meeste hinge, kelle eesmärgiks on olnud hoida ja kaitsta Eestit tema piiridel. Tõsi, need aastatega omandatud ideed ja oskused on suures osas edasi antud praegu piiridel seisvatele meestele-naistele. Kuid see tunne – kaitsevaimsus, on paljudel asendunud pragmaatilise töölkäimise rutiiniga. See on minu arvates kõige suurem hind, mida maksis piirivalve reorganiseerimise, s.t politseiga liitmise tõttu.
Reorganiseerimise plaanid olid õhus juba 1990-ndate algusest, kuid tegudeni jõuti aastail 2003–2005 siseministriks olnud Margus Leivo ajal, kes algatas piirivalve kaitseväe seaduse alt väljaviimise protsessi, mille viis lõpule järgmine minister Kalle Laanet. See aktsioon viis piirivalvest ära hulga väljaõpetatud ja tugevaid spetsialiste, kes võtsid vastu pakkumised kaitsejõududelt erinevatele ametikohtadele.
Piirivalve jäi ilma riigikaitselistest ülesannetest ja Eesti kaitsevõime jäi ilma tõsiseltvõetavast riigikaitselisest osast. Seadusesse jäi tollal siiski punkt, et piirivalveohvitserid on kaitseväeohvitseride eriliik, ja seaduses säilis piirivalvele sõja tingimustes riigikaitseline ülesanne.
Järgmine siseminister Jüri Pihl (2007–2009) moodustas töörühma, mis pidi ette valmistama piirivalve ühendamise politseiga ning president Toomas Hendrik Ilvese esimene tähtsam akt oli võtta piirivalveohvitseridelt kaitseväe ohvitseride staatus. See tähendas, et auastmeid ei andnud enam president ja ohvitseridel kadus sõjalise väljaõppe saamise võimalus, mis viis selleni, et piirivalveohvitseridel puudub väljaõpe ja ka juriidiline õigus relvastatud üksuse juhtimiseks. Meil on olemas kordonijagu relvastatud mehi, kuid neil ei ole sõjapidamiseks juriidilist õigust. Kui aga ei toimu relvastatud sõjalist vastupanu, vaid ainult relvastatud jõukude omavaheline konflikt, ei käivitu ka vastavad NATO abiprogrammid.
Piirivalve lõhkumise viis lõpuni järjekordne siseminister Marko Pomerants (2009–2011). Jäime ilma veel hulgast kalli väljaõppe saanud noortest ohvitseridest, kellest osa läks kaitsejõududesse ja teine osa eripensionile.
Reformide kirbutsirkus
Tänases politsei- ja piirivalveametis toimuvat kirbutsirkust pean ma reformide loogiliseks tagajärjeks.
Ei ole võimalik professionaalselt juhtida niivõrd erinevaid taktikalisi ülesandeid täitvaid ametkondi. Piirivalvel on rida spetsiifilisi ülesandeid, mille täitmine eeldab vastavat väljaõpet ja töökogemust. Põhjapaneva tähtsusega on info kogumine ja läbitöötamine, mida me saame ja anname välispartneritele. See toetub suures osas usaldusele.
Usaldust saame luua ja säilitada, kui meie juhte aktsepteeritakse asjatundjatena. Piirivalve põhitöö ei toimu mitte põllul, vaid selleks on juhtivate ja keskastme ohvitseride ennetav töö, et ära hoida sündmusi, nagu hiljuti toimus kagupiiril. Tagantjärgi on vigade parandamine palju kulukam.
