TÄISMAHUS: Eesti Energia saladokumendid: riigilt küsitakse juurde kuni miljard eurot
Eesti Energia salajastest dokumentidest selgub, et Sandor Liive juhitav ettevõte suudab investeerida vaid siis, kui riik teeb vähemalt sadadesse miljonitesse
eurodesse ulatuvaid rahasüste.
Eesti Energia äriplaan ja investeeringute kava on ettevõtte nõukogus omajagu tüli põhjustanud juba aasta. „Kui me uusi investeeringuprojekte ei tee, siis hakkab ettevõtte väärtus langema,” hoiatas juhatuse liige Margus Kaasik otsustajaid septembris kitsamas ringis.
Investeeringute all mõtles Kaasik veel kahe Enefit280 tehnoloogiaga toorpõlevkiviõli tehase ehitamist Narva ja kütuste rafineerimistehase rajamist. Kaasik andis mõista, et 2016–2017. aastaks on EE-st kujunenud elektritootmise osaga energiaettevõte.
„Reitinguagentuuride arvates meie risk selliste arengutega kasvab, see hakkab lähema paari aasta jooksul avaldama survet Eesti Energia reitingule. Reitinguagentuurid on seisukohal, et Eesti Energia peaks oma reitingu hoidmiseks hoiduma edasistest suurtest ilma omakapitali lisamise kindluseta investeerimisotsustest,” kurtis Kaasik.
Ja siin ongi asja iva. Riigiettevõtte omakapitali suurendamise otsuse taga on alati valitsus ning sellele alluv nõukogu kui omaniku esindus- ja järelevalveorgan. Eesti Energia soovib selleks, et teha tänavu aprillis otsus teise Enefit280 õlitehase rajamise kohta, saada riigilt 150 miljonit eurot omakapitali suurendamiseks. Aga see 150 miljoni eurone rahasüst on alles algus.
Juhatus on koostanud mitmeid stsenaariume. Mullu aprillis oli nõukogu ees Powerpointi esitlus, millest selgus, et 2012–2021 vajaks Eesti Energia maksumaksjalt kuni 1,05 miljardit eurot. Selle kõige kallima investeerimisstsenaariumi korral rajaks firma uue põlevkivielektrijaama ja 2018. aastaks valmiks täielikult ka õlitööstuskompleks.
Natuke odavamalt, 800 miljoni euro riigi rahaga saaks läbi, kui ehitataks 300-megavatine tuumajaam ja 2016. aastaks valmiks õlitööstus. Tuumajaama projekt on praeguseks siiski varjusurmas.
500 miljonit eurot kuluks maksumaksja raha juhul, kui 2016. aastaks valmiks ainult õlikompleks. Ja eelnevat arvestades suisa piskuga (150 miljonit eurot) saaks hakkama, kui ettevõte oleks investeerinud ainult mullu ega kulutaks sellele järgmistel aastatel sentigi.
Sõnelus nõukogus
Seejuures tuleb tähele panna, et juhul, kui elektri hind alaneb näiteks kümnendiku võrra, suurendab see rahavajadust kuni 175 miljonit eurot. Kui nafta hind alaneb kümnendiku võrra, siis kuni 90 miljonit eurot.
Eesti Energia nõukogu liige, reformierakondlane Kalle Palling tundis juba mullu aprillis huvi, miks küsib riigifirma näiteks 500 miljonit eurot uue põlevkivielektrijaama II ploki ehitamiseks. Sisuliselt soovis ettevõte riigilt niisama palju kui uus plokk maksaks. „Millest nii suur vajadus, midagi saaks ju finantseerida ka laenudest?” päris Palling.
Juhatuse liige Margus Kaasik ei jäänud vastust võlgu. „Põlevkivijaamal on omakapitali vajadus 100%, sest Eesti Energia laenuvõime on ammendunud. Kui ehitame uue ploki, siis ei teki selle ploki pealt ehitamise ajal uut laenuvõimet. Kui õlitööstus saab valmis, siis laenuvõimekus kasvab, kuid enne 2016. aastat see ei juhtu,” selgitas ta.
Sõnavahetus läks nii teravaks, et nõukogu liige, reformierakondlane Märt Vooglaid palus Sandor Liivelt ja Margus Kaasikult loomingulisemat lähenemist uute alternatiivsete ja sisuliste investeerimisstsenaariumide väljatöötamisel. Ka nõukogu esimees Jüri Käo oli sapine. Temagi tahtis, et Liive ja Kaasik tuleksid nõukokku realistike
kavadega.
Septembris toimunud nõukogu koosolekul lahatigi uuesti riikliku energiagigandi äriplaani rahastamise võimalusi. Ja uuesti jõuti sõneluseni. Kalle Palling tundis huvi, miks on majandusministeerium küsinud riigieelarvest Eesti Energiale 200 miljonit eurot.
Margus Kaasik ei vastanud, millele raha peaks kuluma, vaid kordas hoopis üle vana jutu sellest, et uute investeerimisotsuste jaoks on riigilt lisaraha vaja. Ta lisas, et nemad on Eesti Energia eelarves näinud tänavuseks aastaks ette kokku 150 miljoni eurose riikliku rahasüsti.
Investeerimiskava pole
Ärimees Märt Vooglaiul kargas seepeale hing täis ja ta prahvatas: „Ma ei saa sellise lähenemisega nõus olla. Küsime investeeringut omakapitali 150 miljonit eurot, samas ei ole nõukogu veel kinnitanud investeeringuid, milleks taoline raha oleks ette nähtud.” Enne esitage konkreetne plaan, mida sadade miljonite eurodega teete, seejärel nuiake raha, leidis ta.
Vooglaiu parteikaaslane Meelis Atonen pistis vahele, et võiks ikkagi küsida valitsuselt selleks aastaks investeeringuteks 150 miljonit eurot.
Atoneni ettepanek Vooglaiule hinge ei mahtunud. Vooglaiu hinnangul saaks riigifirma maksumaksjalt niimoodi 150 miljonit eurot, kusjuures oleks teadmata, millele Liive & Co selle kulutab. Nõukogu ei ole ju seni ühtki investeerimiskava heaks kiitnud. Kogu juhatuse esitatud info on võetud vaid teadmiseks.
Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive püüdis Vooglaiu ja Pallingu rünnakut mahendada. „Meil on strateegia, mille järgi on perspektiivikas arendada õlitööstust, kuid hetkel me ei saa teha investeerimisotsuseid, sest õlitehase esimene etapp ei tööta veel. Kui esimene etapp töötab, siis saab kohe teha ka investeerimisotsuse õlitehase teise etapi tarvis,” seletas ta.
Vooglaid jäi endale kindlaks. Ta lasi protokollida eriarvamuse, öeldes, et kuna tal ei ole õrna aimugi, kuhu, milleks ja millal kavatseb Eesti Energia riigilt saadud järjekordset rahasüsti kasutada, ei saa ta ka toetada 150 miljoni eurost täiendavat omakapitali suurendamist sel aastal.
Kuu aega pärast nõukogu septembrikuist koosolekut toimus ettevõtte Enefit280 uues õlitehases Auveres põleng, mis nihutas tööstuse suurema võimsusega käivitamise veelgi edasi.
Eesti Energia investeeringute kava järgi töötaks 2016. aastaks Narvas kolm Enefit280 ja kaks Enefit140 tehnoloogiaga õlitehast. Nende toorõli tootmismaht on kokku 1,1 miljonit tonni. Samuti oleks samaks aastaks valminud toorõli järeltöötluskompleks ehk õli rafineerimistehas tootmismahuga 3540 tonni kütust päevas. Ning kuna õlitootmise käigus vabaneb uttegaas, siis peaks gaasi ärakasutamiseks kerkima Eestisse ka vesinikutehas.
Selleks, et põlevkivist õli ja kütuse tootmine mingilgi moel ära tasuks, peab naftabarrel maksma vähemalt 65–70 dollarit. See kriteerium on praegu täidetud.
Margus Kaasik
Eesti Energia juhatuse liige
Põlevkiviõli rafineerimistehase põhiprojekti koostamine on alanud. Nõukogu kiitis heaks 15,7 miljoni eurose kulu. Rafineerimistehast oleks vaja ainult siis – õli maht oleks piisav –, kui valmivad ka kaks järgmist õlitehast. Nende ehitamiseks ei ole aga nõukogu heakskiitu andnud. Millest selline tööde järjekord?
Tööde järjekord lähtub majanduslikust ratsionaalsusest. Kui alustada rafineerimistehase projekteerimist hiljem, siis ei valmiks tehas õigeks ajaks. Seejuures ei tähenda projekti koostamine veel otsust rafineerimistehase rajamiseks. Põhiprojekt annab vajaliku lisainfo, mille alusel lõplik investeerimisotsus teha.
Eesti Energia 2013. aasta eelarve seletuskirjast selgub, et kontserni puhta rahavoo prognoosi järgi väheneb see 84 miljoni euro ehk 86,1% võrra. Miks?
Puhas rahavoog on suhteliselt ebaoluline näitaja ning muutused on tingitud eelkõige sellest, kuidas on muutunud või planeeritud muutuma raha jääk aasta lõpus. Eelmisel aastal raha jääk kasvas, sest hankisime pikaajalist kapitali nii võlakirjade kui ka täiendava aktsiakapitali näol. Tähtsam näitaja on hoopis äritegevuse rahavoog ja selle osas on oodata 2013. aastal olulist kasvu.
Kuidas kommenteerite investeerimispankade hinnangut Eesti Energia väljavaadete kohta? Kas Elektrilevi müümine, osaline IPO kuni 29% EE-st või õlitööstusele partneri leidmine võiks kõne alla tulla?
Eesti Energia väärtus on kontsernina tänu osade vahelisele sünergiale suurem. Kui Eesti riik soovib omanikuna Eesti Energia väärtust maksimaalselt kasvatada, tuleb kaasata kapitali kontsernile tervikuna.
Juhime tähelepanu, et nimetatud analüüs ja selle kokkuvõte on äärmiselt konfidentsiaalse iseloomuga, mille lekitaja rikub rängalt investeerimispankadega sõlmitud leppeid.
