Tsahkna: haiglatevaheline koostöö peab paranema
Eesti Päevalehes paari päeva eest käsitletud 16-aastase poisi traagiline surm, mis saabus pärast nädalapikkust Rapla haigla poole pöördumist, on pannud terve Eesti pead murdma raviasutuste käitumisnormide, erialase pädevuse, aga ka elementaarse hoolivuse pärast.
Paljud lapsevanemad on toimetusega ühendust võtnud ja öelnud: olen kogenud sarnast suhtumist, minu muret ei ole võetud tõsiselt. Kas me peamegi siis ise sõitma kohe otse Tallinnasse ja Tartusse, küsivad paljud maapiirkondade inimesed.
„Tekkis tõeline pahameel seda lugu lugedes,” sõnas riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna. „Küsimus tekib just sellest, et kui oli korduv pöördumine ja kui ei saadud selgust, mis neid valusid põhjustas, et miks teda siis edasi ei saadetud õigel ajal järgmise instantsi uurida. Loogiline oleks, et siis suunatakse edasi,” leidis ta.
„Jah, kirjutati rohtusid ja tehti mõningaid uuringuid, kuid tema olukord läks ju aina hullemaks,” lisas riigikogulane, kelle sõnul tuleb juhtumis selgus leida ja sellest õppida.
On teada, et Rapla haiglas tehti noormehele küll mõningaid uuringuid ja manustati ravimeid, kuid valude peapõhjust ei tuvastatud ja süstid leevendasid seda ainult lühikeseks ajaks. On tõsiasi, et poiss pöördus nädala jooksul raviasutusse mitu korda.
„Kindlasti ei peaks tänapäeva Eestis tekkima selliseid küsimusi, et kiirabisse saab, kui ruumi jätkub. Transpordivõimalus peaks nüüd küll olemas olema,” leidis Tsahkna.
Erinev kvaliteedi tase
„Eesti meditsiinis üks peamisi küsimusi ongi olnud erinev kvaliteedi tase üle Eesti. See juhtum toob esile, et maakonnahaiglad peavad ausalt endale tunnistama iga juhtumi puhul: kas me suudame selle juhtumiga tegelda, ja kui ei suuda, siis õigel ajal edasi saata. Omavaheline koostöö peab paranema,” ütles Tsahkna.
„Valud tuleb maha võtta, see on esimene reegel,” kinnitas Põhja-Eesti regionaalhaigla nõukogu esimees Toomas Vilosius, rääkides sellest, et valudega patsienti mitu korda tagasi saata ei ole kindlasti õige. Mingit ajalist limiiti, kui kaua oodata järgmisse haiglasse saatmisega, tema sõnul küll paika pandud ei ole, kuid siin peab lähtuma teadmistest. „Võimalik, et teda oleks saanud varajasemalt diagnoosida. Kas me tegime kõik, mis meie võimuses, on see küsimus, millele tuleb vastata,” sõnas Vilosius.
Kindlasti näitab see juhtum, et endiselt ei liigu info arstide vahel normaalselt, leidis ka Vilosius. „Peame jõudma selleni, et iga patsiendiga on kaasas tema digihaiguslugu – kogu lugu. Praegu me selleni veel jõudnud ei ole,” sõnas ta.
On teada, et lõpuks Tallinna lastehaiglas aordi lõhkemise tagajärjel surnud poisil oli juba varajases lapsepõlves Tallinna lastehaiglas diagnoositud geneetiline haigus, Bealsi sündroom.
Selle sündroomi üks riskitegureid on, et võivad tekkida aordi kahjustused. Selleks soovitavad teadlased teha neile patsientidele iga-aastaseid ennetavaid veresoonte uuringuid.
Paraku ei pööranud ükski Eesti arst sellele riskitegurile terve tema elu jooksul tähelepanu ja teda ei saadetud kordagi veresoonte uuringule. Ka nüüd, kui ta sattus kriisiolukorda ja kaebas suurte valude üle, ei jõudnud selle riski fakt Rapla arstideni.
Ka TÜ südame- ja veresoontekirurg doktor Toomas Ellervee selgitas, et ennetavaid veresoonte uuringuid tehakse riskirühmale. „Kindlasti oleks pidanud poisiga igal pool kaasas käima märksõna tema haigussündroomi kohta,” arvas ta.
Info liikumine
„Ilmselt ongi probleem info liikumises. Ei ole probleem täielikult lahenenud ka e-meditsiini seniste saavutuste järel.” Ellervee sõnul on hea lahendus Eesti Päevalehe väljakäidud mõte, et igal haruldase sündroomiga patsiendil oleks üks konkreetne arst, kes tema haiguse kulgu jälgiks, teda vajalikele uuringutele saadaks ja kelle poole saaks küsimustega pöörduda.
„Ma ei kiirustaks selle ühe juhtumi põhjal tegema üldistust kõikide Eesti väikehaiglate kohta,” vastas endine sotsiaalminister Maret Maripuu olukorra kohta kommentaari palunud päringule napilt. Ka sotsiaalminister Taavi Rõivas ei soovinud süsteemi valupunkte arutada.
