Mait Raava: Kool olgu maailmaparandaja – ei vähemat
Ühes Eesti esimese iseseisvusaja aegses haridusministeeriumi dokumendis leidub kaunis mõttetera: „Eestimaa kodude viljapuuaiad said jõudsalt tuge läbi kooliaedade – lapsed õppisid seal uusi sorte, nende eest hoolt kandma ja üldist teadmist, et koduaias võiksid lillepeenrad ja õunapuud olla.” Sada aastat hiljem on maailm tundmatuseni muutunud, kuid kooli kui maailmaparandaja roll on jätkuvalt aktuaalne.
Teadmistepõhine majandus vajab töötajaid, kes saavad aru keerukatest ja kiiresti muutuvatest ümbritsevatest protsessidest, kes toetavad üksteist ning võtavad vastutuse enda ja kollektiivi heade tulemuste eest. Sellised noori kasvatab õpetaja, kes toetab õpilase arengut. See õpetaja kasutab palju avastus- ja individuaalõpet, sest teisiti ei ole individuaalset arengut võimalik toetada.
Kool ja kogu haridussüsteem tervikuna peavad õpetajat toetama. Toetus saab alguse sellest, et luuakse kooskõla kooli eesmärkide, ressursside ja hindamiskriteeriumite vahel. Täna see nii ei ole ja siia koer maetud ongi – arengukavade ilusad mõtted jäävad paraku paljudel juhtudel vaid sõnadeks.
Eesti üldharidussüsteemi arengukava 2007–2013 tundub esmapilgul olevat asjalik dokument. Eesmärkides on sihiks seatud nii väljalangejate kui nõrkade õpilaste osakaalu vähendamine poole protsendipunkti võrra ja väga heade õpilaste osakaalu suurendamine 1–2% võrra nii lugemisoskuses, matemaatikas kui ka loodusteadustes. Lisaks on planeeritud suurendada teadusandekate õpilaste osalemist toetus- ja haridusprogrammides. Võib kritiseerida, et eesmärgid peaksid olema palju ambitsioonikamad, kuid keegi vast ei kahtle nende õigsuses.
Samas pole arengukavas eesmärgina iga õpilase arengut, kuigi see on olnud Eesti iseseisvusaja hariduspoliitiline läbiv taotlus (Eesti haridusplatvorm 1988, põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava, Eesti haridusstrateegia 2020, hariduse viis väljakutset), mida tähtsustab kõrgelt OECD.
Kui me iga õpilase arengut nii tähtsaks peame, tuleb see ka vastavalt eesmärgiks seada ja selle täitmist mõõta. Üks võimalus seda teha on võtta lähtekohaks iga õpilase arengutase kooli sisenemisel ja seada õpilase arengu siht lähtetasemega võrreldes. See suunaks igat õpetajat keskenduma tööle iga õpilasega, mitte ainult klassi kui keskmisega. Koolide võrdlus õpilase individuaalse arengu alusel näitaks praegusest palju selgemalt koolide tegelikku panust uue põlvkonna kasvatamisel ja harimisel, tooks esile kitsaskohad ja suunaks vajalikke lahendusi otsima.
Kuna me täna riiklikul tasemel õpilase arengus mõõdetavaid sihte ei sea, tegutseb iga kool ja õpetaja siin vastavalt omaenese tarkusele ja võimalustele. Meil on ka juba täna palju häid õpetajaid ja koole, kes keskenduvad avastus- ja individuaalõppele ja saavutavad oma õpilaste arengus märkimisväärselt häid tulemusi, kuid siin on vajalik läbiv muutus. Paraku on takistuseks ressursipuudus ja kuna vastavat eesmärki pole seatudki, vaadatakse ressursipuudusele läbi sõrmede.
Soome või Lõuna-Korea?
Avastus- ja individuaalõpe on ressursimahukad, mida Soome kogemus selgelt ka kinnitab. Soomes on klassides paarkümmend õpilast, õpetajate enesearengut toetab tõhus täiendõppesüsteem, õpetajatel on suur metoodiline vabadus ja abiks tugiõpetajad. Koolijuhid toetavad õpetajaid, koolis valitseb vastastikune usaldus, omavalitsuse ja riigi vahel on selge ressursside ja vastutuste jaotus. Soome õpetajaid väärtustab ühiskond palga ja maine kaudu.
Kahtleja võib muidugi öelda, et meil pole täna piisavalt vahendeid. Et kui Soome paneb haridusse üle 7% SKT-st ja Eesti üle 6%, siis absoluutsummades tähendab see, et Eesti paneb haridusse kaks korda vähem. Öeldakse, et raha rohkem ei ole ja minnakse üle muule jutule, selle asemel, et lahendust otsida.
Selline möödavaatamine tuleb ära lõpetada ja selged valikud teha. Kui peame kõige tähtsamaks õpilase arengut, tuleb leida ka selle saavutamiseks vajalikud vahendid. Peame kas suurendama hariduse rahastamist teiste valdkondade arvelt (riigi halduskulude, kaitsekulude jms) ja liikuma Soome eeskuju suunas või siis valima teise, näiteks Lõuna-Korea tee.
Teadupärast paneb Lõuna-Korea võrreldes Soomega haridusse SKT-st kaks korda vähem raha, kuid õpilaste tulemused on samuti maailmas parimad. Ainult sellise erinevusega, et kui Soomes on vahe nõrkade (alumine 20%) ja väga heade (ülemine 20%) õpilaste vahel maailmas väikseim, siis Lõuna-Koreas on mahajääjaid rohkem.
Samas on Lõuna Korea väga heade õpilaste tulemused maailmas Uus-Meremaa järel teisel kohal, Soome parimad õpilased on „alles” viiendal kohal. Võrdluseks: Eesti väga head õpilased on 18. kohal.
Lõuna-Korea tee oleks meil täiesti arvestatav teine võimalik valik. Kuid see on väga karm valik. Sealne kool on tugevalt diferentseeriv, koolikonkurents hakkab juba lasteaiast.
Kui Soomes toimub peamine õppetöö koolis ja kooliväline õpe on minimaalne, siis Lõuna-Koreas on kodutööl väga suur osakaal. Seetõttu on lastevanematel ja koduõpetajatel ka suurem koormus. Lõuna-Korea investeerib palju e-õppesse – neil on igas koolis e-õpikud tasuta. Arvestades tööjõu sisserännet, on neil loodud rahvuskeelsed koolid, mis tagavad hea hariduse ka immigrantidele.
Kuigi Lõuna-Korea paneb haridusse Soomest vähem raha, on ometi ka seal õpetajad ühiskonnas väärtustatud, nii raha kui lugupidamisega. Nii et õpetajatele maksmise vallas ei saa me oma tegematajätmist rahanappusega kuidagi välja vabandada.
Individuaalne areng
Kui soovime maailmas homme edukad olla, tuleb meil esiteks kokku leppida, milliseid põhikooli ja gümnaasiumilõpetajaid näha soovime ja kuidas me seda eesmärgistame. Uudne selles võiks olla õpilase individuaalse arengu eesmärgistamine. Sõltuvalt sellest, millise ja kui kõrge lati me seame, saame me alles selle valguses öelda, milline on hea kool ja milline on meie hetkeseis.
Teiseks on väga tähtis, et seatud eesmärkide saavutamine oleks kaetud piisavate ressurssidega. Erinevalt praegusest peaksime avastus- ja individuaalõppele panema mitu korda rohkem ressurssi.
Ja kolmandaks tuleb meil koolide hindamisel täpselt lähtuda seatud eesmärkidest. Uudne oleks siin koolide tulemuslikkuse hindamine selle alusel, kelle õpilased on lähteseisuga võrreldes enim edusamme teinud.
Uues üldharidussüsteemi arengukavas peaks looma senisest palju selgema seose kooli eesmärkide, ressursside ja hindamise vahel. Ja sedasama peaksid tegema koolid oma arengukavades. See looks kindla aluse, et kool saaks täita oma peamist rolli uue põlvkonna kasvatamisel ja harimisel – olla maailmaparandaja.
Mait Raava
Pro Konsultatsioonide juhtimiskonsultant
