Äsja valmis ametlikult tervet Eestit kattev 165 jaamaga elektriautode laadimisvõrgustik. Aga kuidas oleks, kui peaksime mõne aastaga rajama 12 000 laadimispunkti? Peale selle rajama üleeuroopalise tankimisvõrgu nii veeldatud kui ka surumaagaasi kasutavatele sõidukitele? Ja veel gaasiga liikuvad laevad? Vesinikutanklad?

Need ei ole enam lihtsalt ideed, vaid reaalsed Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekusse sisse kirjutatud kohustused. Euroliidu riigid peaksid lähiaastatel oluliselt laiendama mõnel pool juba rajatud elektriautode laadimisvõrku ja välja arendama gaasijaamade võrgu, mõned riigid peale selle ka vesinikutanklate taristu.

Valitsuse eelmise nädala pressikonverentsil hindas majandusminister Juhan Parts direktiivi väga ambitsioonikaks. Nagu tema hilisemast vestlusest Eesti Päevalehega selgus, väljendus ta siis veel leebelt.

Surve ülalt alla

Unistamisjulgust on sellesse dokumenti tõepoolest jagunud. Esiteks loodab Euroopa Komisjon, et kui riigid loovad tingimused alternatiivkütuste taristu rajamiseks, siis tekib nõudlus ja erainvestorid panevad tanklad-laadijad püsti, ilma et riik peaks ise midagi panustama. Kui aga Eesti gaasitanklatesse investeerimine ei peaks suurfirmasid huvitama, tuleb Euroopa nõuded siiski täita. Siis juba riigi enda rahaga.