1939 ja 2013 – elu uute ohtude ja vanade muredega
1939. aastal, veidi enne venelaste sissetungi olid kõige suuremaks ohuks autod ja tuberkuloos.
1939. aastal paistis igas eluvaldkonnas kõige rohkem mõju avaldavat ülemaailmne sõjaoht.
2013. aastal kardame ikka veel, aga sedakorda Eesti tühjaksjooksmist ja ülemaailmset majanduskriisi.
Kirjanduskriitikud ja kultuuritegelased Oskar Urgart ja August Annist kirjutasid kogumikus „Eesti kroonika 1939” oma peatükis „Ideoloogiline ja usuelu” üpris rusuvad read, mis olid ka kogu raamatu üks viimaseid mõtteid: „Üldiselt oli 1939. aasta meie iseseisvuse aja jooksul kõige raskem ja masendavam – nagu muide vist Euroopa maade enamikule. Riikliku suveräänsuse osaline kaotsiminek, leekima löönud suursõda oma ähvarduste ja surutistega, üle kümne tuhande kõige jõukama kodaniku kaotamine ühes neile varem või hiljem järgneva varandusega, vennasrahva kannatused, suvised põua- ja talvised külmakahjud, juba algav majanduslik kitsikus — need ja teised nendetaolised saatuselöögid on surunud meeleolu alla eriti aasta lõpul.”
Urgarti ja Anniste ülesanne oli põhimõtteliselt võtta kokku kultuuri- ja kirikutegelaste mõtteviis ja seda tegid nad üpris jõulise, kriitilise sulega.
„[T]unnetus vaimu jõuetusest viis järjest suurenevale tagasitõmbumisele kitsamate erialade „elevandiluust torni” ja sealgi piirdumisele jooksvate päevaülesannetega.” Raamatu viimastes ridades tänavad nad õnne, et seni on Eesti rahvas pääsenud otsestest sõjahädadest, ning kirjutavad optimistlikult lootusest. „Ja just aja raskustest ning masendustestki võivad vahel üles lüüa uued tugevad vaimsed jõud,” ütlevad „Eesti kroonika” viimased read.
