Eile, mõni minut pärast kella 13 helistas Ülle Viinapuule suusaliidu kolleeg. Teade oli lühike: Andrus sai võidu! Seda ei teadnud tol hetkel Eestimaal veel keegi, sest suusaliidul oli Aivar Pilve advokaadibürooga kokkulepe, et esimesena saaksid otsusest teada just
nemad.

Ülle istus oma autos, võti süüteaugus, ja helistas, vererõhk erutusest laes, kohe Angela Veerpalule. Ülle teab, kui tähtis oli Angela oma mehe kõrval. Aga proua Veerpalu ei võtnud toru. Telefoni käest pannes mõtles Ülle, et mida olekski tal üldse Angelale öelda. Nad on lähedased sõbrad, kes võivad teineteisele alati helistada, kuid see olnuks esimene kord, kui Ülle oleks ainult vaikinud. „See olnuks sõnatu kõne,” usub Ülle. 

„Aga mida öeldagi, kui tead, et ühe inimese, isegi paljude inimeste elu on rikutud?” küsib Ülle Viinamägi.

Täpselt sama, kuid teises sõnastuses ütleb ka Andrus Veerpalu õde Anu Taveter.

„Peab väga tugev inimene olema, et taluda seda kaht ja poolt aastat, mil su elu on pea peale pööratud. See pole isegi tugevale inimesele kerge,” lausub Anu. Tal on vennast ja tema perest kahju. Nad küll kohtuvad pea igal nädalavahetusel, kuid mitte kunagi ei ole nad rääkinud dopinguteemal. „Mul on neli last, Andrusel viis, meil on alati pigem need teemad,” ütleb Anu. See ei tähenda, et Anu venna pärast ei muretseks.