Neli pöörast lugu: kuidas vietnamlased end Võrumaa metsast leidsid
Olime kõndinud juba üle kahe päeva. Söök ja jook olid ammu otsas,” räägib minu vastas istuv kokk. Ta on üks 27 vietnamlasest, kelle piirivalvurid 3. veebruaril Võrumaalt leidsid. Kõik nad olid nõrkemise äärel. Neil polnud aimugi, mis riigis nad on. Vähe sellest, suurem osa neist polnud kuulnudki, et selline riik nagu Eesti on üldse olemas. Eesti Päevaleht toob teieni vestlused nelja põgenikuga, kellest igaühel on rääkida oma lugu Vietnamist lahkumisest, seiklustest Eesti ja Venemaa piiri äärsetes metsades ning sellest, mis peaks saama edasi.
Luu Ding Giang on 23-aastane, erinevalt teistest selle loo peategelastest selge ja otsekohese pilguga, vaatab mulle vestluse ajal julgelt silma ning räägib soravalt.
„Töötasin Vietnamis kokana, aga kui perekonnas teenib raha ainult üks inimene, ei ole võimalik peret ülal pidada,” räägib ta. Just sel põhjusel otsustaski Luu napilt 100-dollarilise kuupalgaga kokaameti kodumaal jätta ning sõitis turismiviisaga Venemaale. Ta ütleb, et otsus Venemaale minna sündis väga lihtsalt, sest Vietnamis teevad seda paljud. „Mul oli üks tuttav, kes juba töötas Moskvas kokana. Võtsin temaga ühendust ja sõitsingi tavalise turismiviisaga Venemaale.”
Moskvas, ühes kümnetest Vietnami restoranidest metsikult rabades teenis Luu juba 500-dollarilist palka, ent mõne kuu pärast kuulis ta, et Poolas pidavat hea kokk teenima koguni 1000 dollarit. Kuna dokumente polnud tal juba Venemaal, ei tekkinud ka küsimust, kas võiks kuidagi seaduslikult Poolasse parema palga peale pääseda. Kindlasti mitte.
