See idee tõi pärast aastakümnete pikkuseid uuringuid esile meie kodugalaktika Linnutee ühe suurema saladuse: galaktika keskmes troonib hiiglaslik must auk, mille mass on Päikese omast neli miljonit korda suurem. Selle avastuse eest pälvisid California ülikooli astronoom Andrea Ghez ja Max Plancki maavälise füüsika instituudi direktor Reinhard Genzel möödunud aastal astronoomia Nobeliks nimetatava Crafoordi preemia.

Iga galaktika keskel on auk

Maa atmosfäär paistab küll läbi, kuid väreleb. Teleskoopi saabuv valgus tantsib ja plingib, määrides punktikujulise kujutise hajusaks pallikeseks. Täppkuvamise meetod justkui külmutab tantsivad kujutised kaamerapilti, mis võetakse väga lühikese, mõne millisekundise ajavahemiku jooksul. Tehakse näiteks kümme tuhat võtet ja igas neist tekitab moonutatud valgus hajunud punktid, täpid. Arvuti töötleb täpid üheksainsaks tähe moonutamata kujutiseks. Alul kasutati täppkuvamist üksnes nähtavas valgusalas ja haruharva, sest see on väga arvutusmahukas. Nüüdseks on seda laiendatud infrapunakiirguse uurimiseks.

Kui suurim, uue põlvkonna Kecki teleskoop rakendati täppkuvamise meetodi teenistusse, siis sai võimalikuks vaadata nähtamatut ehk piiluda musta augu südamesse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid