Mari-Liis Lill: kirjutasin kõnet kolm päeva
Intervjuus Eesti Päevalehele kommenteerib riigikogus loomeliitude pleenumi 25.aastapäeval kõne pidanud näitleja Mari-Liis Lill kõne ootamatult suurt avalikkuse tähelepanu ja mis tema kõne tuules muutuda võiks.
Kui Ott Karulin teie poole pöördus palvega kõne pidada, siis kui kaua te ettepanekut kaalusite?
Kolm päeva ehk kõik need päevad, mis ta mulle järelemõtlemiseks andis. Loomulikult kahtlesin, kas see on minu koht, kas see, mis mul öelda on, võiks olla piisavalt oluline nii suure auditooriumi ette tulekuks jne. Keelduda oli aga võimetu selle sama tunde pärast, mida ka kõnes väljendasin ja mis nii laialt levinud – küll keegi räägib, küll keegi teeb. Ja ei teegi keegi.
Kui palju te 25 aasta eest toimunud pleenumiga ning sealt alanuga kursis olite, kas see innustas?
Olin kursis selle toimumise faktiga, et see oli oluline sündmus taasiseseisvumise teel, et Tõnu Tepandi laulis. Lähemalt viisin ennast kurssi kõnet ette valmistades ja siis innustas küll. Just see tõdemus, et kuigi näib, et kõik on muutunud, pole mitte midagi muutunud. Katkendid kõnedest võiks tänagi sõna-sõnalt ette kanda ja need oleks tõesed.
Stoppardi „Utoopia“ on hetkel Draamateatri kavas. Milliseid äratundmisi see teile pakkus töö käigus, et otsustasite seda kõnes kasutada?
Konkreetne katkend, mida kasutasin, pärineb küll „Utoopia ranniku” esimesest osast, mida mängitakse Linnateatris ja see pakkus mulle äratundmisi algul lugedes ning hiljem teatripublikuna.
Mulle meeldis konkreetse monoloogi puhul poeetilise kujundi kasutamine päevapoliitilistest asjadest rääkides, mõnes mõttes vastandite ühendamine. Ja kuna on selge, et joonistused ühiskondlikus plaanis jäävad alati rohkem või vähem poolikuks (sellepärast neid kutsutaksegi utoopiateks), siis tekkis ka kohe seos tänase päevaga.
Stoppard räägib veel paljust, mis pakub äratundmist – sellest, et kui me ei suuda korraldada iseendagi õnne, siis on ülim kõrkus hakata korraldama nende õnne, mis tuleb pärast meid. Et vabadus on see, mis me üksteisele anname, mitte see, mis me üksteiselt võtame. Et kõik „-ismid” jõuavad kord oma naeruväärsuseni. Et noorena (ka riigina) ollakse äärmuslik ja et osata end teise inimese olukorda panna - selle õppimiseks kulub sajandeid.
Ma ei hakka kõike ära rääkima, tulge teatrisse!
Kui kaua teil läks aega kõne kokku kirjutamiseks ja viimistlemiseks, oli see emotsionaalselt raske töö?
Reaalselt kirjutasin kolm päeva, küll aga mõtlesin selle peale kõik need kolm nädalat, mis ettevalmistamiseks anti. Ei olnud lihtne töö.
Aga pean kurvastama kõiki spekulante, et selle kirjutamise taga ei olnudki tervet meeskonda, olin mina üksi. See ei olnud ka uue partei loomise avapauk.
Kriitikud ütlevad, et kõne oli järjekordne virisemine, mis ei pakkunud lahendusi ning veeretas vastutust. Kuidas kommenteerite?
Pakkusin neid lahendusi, mis on minu võimuses – kuulata teineteist, pidada viisakalt ja ilma lahmimata dialoogi, teha vähemalt katset jõuda ühisele nõule, tunnustada inimesi enda ümber.
Tegin ka ettepaneku, et resursse võiks arukamalt kasutada (ka kõige üldisemas mõttes, ka loodusressursse), kasutasin ka alati palju pahameelt tekitavat ümberjagamise mõistet.
Mul ei oleks midagi selle vastu, kui riigikogu liikmeid oleks poole vähem, kui parteid rahastaksid end rohkem liikmemaksudest ja vähem riigieelarvest, kui kuluhüvitisi kärbitaks. Aga minu võimuses ei ole seda teostada. Kui üks inimene suudaks ühe kõnega elu Eesti Vabariigis täiesti teiseks muuta, siis oleks seda juba tehtud.
Kas te ise aimasite ettevalmistamise käigus, et kõne võib nii laialdast tähelepanu pälvida?
Ei.
Mis saab edasi?
Ma loodan, et dialoog ei vaibu. Et need inimesed, kes minu kõnes midagi ära tundsid, leiaks endas jõudu ja inspiratsiooni seda edasi arendada. Mul on soov, et noored loomingulised inimesed saaksid kokku. Kus ja millises vormis ei olegi tähtis, aga et vahelduse mõttes räägiks millestki muust, kui teatrist ja jõuaks virisemise asemel üheskoos lahendustele lähemale.
Ma usun, et see ei ole veel lõpp.
