Äsjamainitud näited pärinevad kahest Tartu ülikooli lõputööst. Neist esimene, Eveli Posti mullu kaitstud bakalaureusetöö, puudutab Soomes Eesti laste kirjakeele muutumist ning teine, Kristiina Praakli 2009. aastal kaitstud doktoritöö 1990-ndatel Soome läinud eestlaste keele muutumist. Mõlemast tööst selgus, et juba paari aastaga koguneb võõrsil elavate soomlaste kõnepruuki palju soomekeelset sõnavara, aga ka põhjanaabrite keelele omaseid jooni.

Laenatakse spetsiifilisi sõnu

Praakli täheldas eestlaste suulises keelekasutuses üsnagi tüüpilisi keelemalle, mis on omased kakskeelses keskkonnas elavatele inimestele. Üks neist on n-ö koodivahetuse rohke kasutamine, kus inimene alustab lauset eesti keeles, läheb hetkeks üle soome keelele ning lõpetab taas eesti keeles: „Ega muidu ei kolikski, aga sinna enam ei saa, sest seal vuokrasopimus loppuu (rendileping lõpeb). Mingi silt oli seal ukse peal olnud”. Veel tasub tähele panna, et laenatakse pigem pragmaatilist ja valdkonnaspetsiifilist sõnavara nagu näiteks liikevaihtoveronumero (käibemaksu number) ja maahan­muuttaja (immigrant).

Praakli selgitas, et sageli seostuvad ülevõetud sõnad inimese tööga või on lihtsalt tegu uuele koduriigile iseloomulike mõistetega. „Niikaua, kui me veel ema äiti’ga ei asenda, on kõik korras,” kommenteeris ta keele muutumise mõju ulatuslikkust. Veel kohtab Soome eestlaste kõnepruugis segakopeerimist, kus liitsõna üks pool on soome, teine aga eesti keeles. Näiteks „toppajope” (toppatakki ehk sulejope), „suusaloma” (hiihtoloma ehk suusapuhkus), „ajokeeld” (ajokielto ehk sõidukeeld), „veroamet” (verotoimisto ehk maksuamet) jne.