Sulev Valner: müüt haldusreformi ebapopulaarsusest on küsimärgiga
Arvatavasti pole Eestis praegu teist nii pädevat valdade meeleolude tundjat kui Sulev Valner, kes vahetas ajakirjanikuameti haldusreformi projektijuhti ameti vastu. Ta läbis pooleteise kuuga autoroolis 4000 kilomeetrit ja sai kokku kõigi omavalitsusliitudega, et tutvustada tõmbekeskuste põhimõttel sündivat reformi.
••Hea amet: maksumaksja raha eest sõimata saada...
See võib-olla veel tuleb. Umbusku oli, mis on ka loogiline. Aga ühtlasi kogesin, et müüt haldusreformi ebapopulaarsusest on küsimärgiga. Avalikkuse surve ärategemiseks on päris tuntav. Pooleteise kuu jooksul on ka õhustik muutunud. Alguses oli kohtumistel vastuseisu rohkem.
••Küünik küsib: mis 4000 kilomeetri sõitmisest kasu oli?
Omavalitsusjuhid, keda reform puudutab, said info otseallikast. Omavalitsusliidud peaksid nüüd juuliks esimesena ütlema, millised on nende arvates maakonna tõmbekeskused. Seejärel ütlevad oma sõna maavanemad. Liigume sammhaaval.
••Kas senini haldusreformiga mitte hakkama saanud regionaalminister ei teinud mitte kavalat sammu? Kui õnnestub, saab öelda: mina tegin. Kui ei õnnestu, saab öelda: Valner ei saanud hakkama.
Peaküsimus pole kellegi roll protsessis, mille ajalugu on umbes sama pikk kui piirileppel. Varasem töö – näiteks Tarmo Looduse 12 aastat tagasi alustatu, pole ka tühja läinud. Kui praegu liituvad Kose ja Kõue vald, siis see oli juba Looduse projektis sees. Viimase 20 aasta jooksul on toimunud kümneid ühinemisi.
••Sama tempoga jätkates on haldusreform aastaks 2150 tehtud nigu niuhti!
Tempo on üks probleem, teine aga, et valitakse parema kaasavaraga pruute, vaesemaid põlatakse. Sedasi Eesti pilt ei ühtlustu, kohati erinevused suurenevad. Näiteks kui Põlva vald ja linn liituvad, tekib väga tugev omavalitsus võrreldes teiste Põlvamaa omadega. Kui tugevad saavad veelgi tugevamaks, ei pruugi see arengu ühtlust suurendada.
••Mis maakondades on vastuseis kõige suurem?
Põhimõttelist vastuseisu tõmbekeskuste teooriale eriti polegi. Lihtsam oli rääkida seal, kus on kohalikud keskused välja kujunenud. Näiteks Valgamaal on Valga, Otepää ja Tõrva, mille ümber koonduda. Rapla- või Põlvamaalgi on keskuste ring kohapeal suhteliselt selge. Vaimne segadus tundub suurim Tartu- ja Pärnumaal, kus linn maakonna keskel on nii võimas keskus, mis tõmbab kõiki.
••Aga ikka jääb juurikaid, kelle elanike arv on seitsesada, aga ühineda ei kavatse.
N-ö vanade vallavanemate põhiline vastuväide põhineb kunagisel kolhooside liitmisel, et uus keskus tugevneb ääremaade arvel. Omavalitsus pole kolhoos! Pigem võrgustik, kus on oma roll küladel ja seltsidel.
••Mis saab nendest mitteühinevatest pujäänidest?
Veenmine kõigepealt. Ka Lätis enamik ühines ise, ainult mõnel üksikul juhul sunniti, misjärel mõned vallad läksid riigi vastu kohtusse ja riik sai õiguse.
Meil on ka mõni vallavanem ähvardanud, et läheme reformi vastu kohtusse. Kui aga kogu see protsess põhineb riigikogu seadusel, kas seda on üldse õige sunniks nimetada?
„Ei midagi uut päikese all,” ütleb haldusreformi projektijuht Sulev Valner ja loeb ette lõigu Eesti maaomavalitsuste liidu kirjast siseministrile.
Selle kirja panemise aasta on 1935, mil Eestis kavandati toonast haldusreformi. Selles seisab: „Valdade ümberkorraldamise vastu kõnelevad peamiselt likvideerimisele tulevate valdade tegelased, kes peavad eneste kohustuseks oma valla kaitsmise, eriti aga selliste valdade sekretärid ja kantseleiametnikud, kes kardavad teenistuse kaotamist.”
