ERR-i uus USA korrespondent Lauri Tankler: tahaksin saada eksklusiivintervjuu Obamaga

ERR-i uueks USA korrespondendiks valitud Lauri Tankler ütleb intervjuus Eesti Päevalehele, et tahab jääda sellesse ametisse järgmiste presidendivalimiste kajastamiseni.

Rahvusringhäälingu uudistetoimetus valis uueks USA korrespondendiks Eesti Päevalehe ajakirjaniku Lauri Tankleri. Korrespondendilt oodatakse uudislõike USAst rahvusringhäälingu tele- ja raadiouudistele, samuti otselülitusi ja regulaarseid kaastöid ETV „Välisilma” ja Vikerraadio päevakajalistele saadetele.

Lauri Tankleri töökohaks saab Washington, eetris näeb ja kuuleb teda alates septembrist. Eesti Päevalehes töötab Tankler juuli lõpuni.

Miks otsustasite kandideerida Eesti Rahvusringhäälingu korrespondendiks USA-s?

Ühtpidi näen, et see on minu ajakirjanikukarjäärile väga oluline jätk. Ajakirjaniku nimi ja tema usaldusväärsus on need nüansid, mis müüvad, mille tõttu lugejad, kuulajad ja vaatajad kas usaldavad ajakirjanikku või mitte. Isegi kui nad ei usalda väljaannet või kui nad usaldavad seda väga palju, siis ajakirjaniku nimi loeb.

Teisalt on Washington ja sealne teemadering niivõrd põnev – USA on maailma kõige suurema meediaruumiga, kõige tugevama sõjaväega, kõige olulisema välispoliitilise mõjuga riik. Nüüd saan selle riigi pealinnas hakata põnevaid lugusid Eesti inimestele edasi andma. Mul olemas ka USA taust, olen Ameerika Ühendriikides keskkoolis õppinud. Arvan, et see kogemus ja hilisemad ajakirjanduslikud teadmised sellest riigist tulevad kahtlemata mulle kasuks.

Millal saite teada, et olete valitud Eesti Rahvusringhäälingu korrespondendiks USA-s?

Reedel pärast telemajas käimist ja kaamerate ees diktoriteksti lugemise katsetamist. Hiljem lugesin veel ka raadiomajas ühe teksti sisse ja nüüd tean vähemalt, et pean veel näiteks oma s-tähega tegelema. Aga loodan, et sellega saab hakkama.

Mida tuli teha, et korrespondendikohale kandideerida?

Kandideerimine oli tavapärane. Esitasin dokumendid, minuga tehti intervjuu, ei midagi eripärast. Kaameraproovid olid sellepärast, et teisteks lõppvooru jõudnud kandidaatideks olid ERR-i inimesed, kellel puhul teatakse, kuidas nad kõlavad ja välja näevad.

Mis tunnet tekitab teadmine, et edasine elu hakkab nüüd mõnda aega USA-ga seotud olema?

Esimene emotsioon on seostus sellega, et Neeme Raud on niivõrd tuntud nimi, nägu ja hääl – tal on Eesti inimeste südames eriline koht. Ma ei saa praegu öelda, et ma teen asju sama hästi ja samamoodi. Võin küll püüelda sinnapoole, aga Neeme Raua järel on sellesse ametisse väga raske minna ja neid ootuseid täita. See nõuab hästi palju tööd, juba sealsest bürokraatiamasinast on väga raske läbi pugeda.

Samuti ei näe ma end praegusel hetkel kolimas sinna nii pikaks perioodiks, nagu Neeme Raud seda tegi. Võtan seda aega seal teatud perioodina, kus õpin seda ametit ja annan endast parima. Tahaksin jääda sinna nii kauaks, et saan kajastada järgmisi presidendivalimisi.

Perekonnale ja elukaaslasele oli minu valmimine väga oluline uudis, just seetõttu, et elukaaslane Eve tuleb minuga kaasa. Loodetavasti saame seal ka koos töötada – tema saab mind aidata videotega, sest ta on seda õppinud. Ta on samuti ajakirjandusliku taustaga. Ülejäänud perekond on meil üpris rahvusvaheline: õde elab Saksamaal, isa töötab Eesti ja New Yorgi vahel, ema sai just USA-st doktorikraadi.

Kas varasemad muljed USA-st olid need, mis julgustasid kandideerimisotsust tegema?

Need kahtlemata julgustasid. Minna sinna ilma igasuguste eelteadmisteta oleks kindlasti olnud veel hirmutavam. Olen seal presidendivalimisi kajastamas käies hakanud mõistma, kuidas sealne masinavärk ja suured kampaaniad toimivad ning kuidas inimesed neisse suhtuvad. See teadmine on kahtlemata kasuks tulnud.

Alustate tööd septembris. Kuidas USA-sse minekuks valmistute?

Kõigepealt käin rääkimas oma sõpradele-tuttavatele, et selline asi üldse juhtub. See, et üks oma inimene läheb mitmeks aastaks 7000 kilomeetri kaugusele ära, ei ole mitte lihtne teadmine. ERR üritab omalt poolt teha kõik selleks, et kindlustada sealseid tingimusi – et kodu, vahendid, millega töötada, kontaktid, viisa ja kõik taoline oleksid olemas.

Mina üritan hoolitseda selle eest, et mu esinemisoskus paraneks, et ma oskaksin kaameraga töötada, et ma oskaksin videoid kokku monteerida. Püüan ennast viia sellisele tasemele, nagu ERR-i kuulajad-vaatajad on harjunud. Pigem on minu ettevalmistused seotud töö kui kolimisega.

Olete töötanud nii õpetajana Tartu Forseliuse gümnaasiumis kui ajakirjanikuna Eesti Päevalehes. Millised oskused ja kogemused annavad need kaks ametikohta teile USA-sse kaasa?

Eesti Päevaleht on andnud mulle eelkõige need ajakirjanduslikud teadmised ning materjaliga ümber käimise oskused, mis on teinud minust ajakirjaniku. EPL oli see koht, kus olen saanud kasvada ja oma ajakirjanduslikku potentsiaali ära kasutada. Kooliõpetaja kogemus annab mulle organiseerimis- ja esinemisoskuse ning teadmise, kuidas väga pingelises olukorras hakkama saada.

Kas USA igapäevaelul on võrreldes Eesti omaga selliseid eripärasid, mida te pelgate?

Washington peaks minu teada olema üks euroopalikemaid linnu USA-s, aga ka see linn ja piirkond on väga autokeskne. Ka ümber nurga poodi minnakse autoga. Minu autosõiduoskused on küll korras, aga autod seavad teatud piirangud Washingtonis jalgsi ringiuitamisele ja ühest kohast teise jooksmisele. Kuna ka vahemaad on veidi teised, eeldavad inimesed, et oled alati autoga.

Mida loodate korrespondendina USA-s ära teha?

Mulle tundub et hoolimata meie vaatajate-kuulajate heast informeeritusest selle kohta, kuidas USA-s asjad käivad, on võib-olla mõned sealsed eripärad kajastamata jäänud. Näiteks asjad, mida meie võtame iseenesestmõistetavalt – maksud, suvepuhkus. Tahaksin neid erinevusi meie inimestele näidata ja selgitada.

Mis on see, mida sellelt kogemuselt kõige enam ootate?

Mul on soovunelm, et ühel hetkel saan president Obamaga maha istuda ja temaga silmast silma n-ö „asjad selgeks rääkida“ ning ERR-i sellest ühe eksklusiivse intervjuu teha. Tean, et see on vaid soovunelm, eks välisajakirjanikel on võimalused selleks veidi piiratud. Võib ka juhtuda, et järgmisel valimisperioodil tekib uutel kandidaatidel vajadus ja soov laiemale maailmale rääkida, mida nemad kavatsed oma presidentuuri ajal ette võtta ja mul on võimalik teha intervjuu järgmise USA presidendiga.

Britt Rosenberg on Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala tudeng ning töötab sel suvel Eesti Päevalehe arvamustoimetuses praktikandina.