Seda peegeldab lõppkokkuvõttes liiklusõnnetuste hulk, aga ma julgeks küll väita, et Eesti teed ei ole väga ohtlikud. Kui ma mõtlen, kas peame piirkiirust tõstma või langetama, siis mul on kahju, et on jäänud mulje, justkui tahetaks kogu aeg kiirusi langetada. Võib-olla peame hoopis vaatama, millistel teelõikudel saame rohkem kiirust lubada. Ka talvel. Kui 2 + 2 teed on hästi hooldatud, siis neil võiks vabalt talvel 110 km/h olla. Möödasõiduradadega teid planeerides me ei saagi 90 km/h kiiruseks jätta, sest peab ju olema möödasõidu võimalus. Küsimuseks, millele mul head vastust ei ole, on üle 5000 km kruusateid riigimaanteede hulgas ja neil lubatud 90 km/h. See on koht, kus tuleks piirangute peale mõelda. Teine alternatiiv, mis on näiteks Portugalis hästi levinud - soovituslik kiirus, sinine märk. Tark võtab soovitusest kinni, kes lolli tahab mängida ja gaasi vajutab, teeb seda niikuinii, isegi kui on piirang.

Kui mõnes kohas võib talvel sõita 110-ga, teises jälle ainult 80-ga, siis mis suunas muutub üldine liiklemiskiirus?

Miks mitte tõsta põhimagistraalidel suvel lubatud kiirus 120-ni, kui näiteks Aruvalla-Kose lõik valmis saab, see ju sirgeks tehtud trass ka. Kõik kokku jääb pigem sinna, kus me praegu oleme. Maanteeametil on kavas uuring, mis peaks selgitama sõidukiiruse diferentseerimise võimalused. Ilma selleta ei saa midagi otsustada. Teedele lisandub liikluse rahustamise eesmärgil ka kiiruskaameraid - hange praegu kestab ja Harjumaa riigiteedel võiks aasta lõpus olla 13 uut kiiruskaamerat.

Loe edasi, mida kavatseb Aivo Adamson Eestisse Soomest üle võtta ja miks ei taha lääne-eurooplased Eestist soodsaid autosid osta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid