EÜE 50 juhtkiri: Eterniit ja eternity

Kui tugevad olid meie käsivarred, kui ilusad meie tüdrukud ja kui nõme oli sotsialistlik külaehitus! Pea lõikas ja tööriist seisis, nagu laulusalmis.

Kuidas noorele lugejale seletada, mis oli ehitusmalev? Komandör Indrek Ilomets soovitas kirjutada, et EÜE – see oli nagu sada start-up’i igal suvel. Natuke alla saja noortepundi sõitis igal suvel maale ehitama. Umbes 25 noort elasid, pead-jalad koos. Tänapäeval midagi sellist pole.
Majad-laudad, mida ehitasime, on enamikus varemeis. Eterniit ei ole igavene, kuigi kõlab nagu “eternity” – igavik. Unustamatu on aga mälestus meie noorpõlve energiast ning vaimukusest. Malevas kohtus noor eestlaste eliit – tulevased ehitajad, arstid, insenerid, muusikud. Metsade taga betooni visates ja lauldes unistasime, et kui meie põlvkond Eestit juhiks, siis olekski see samasugune vaba ja lahe nagu malev.
Nüüd juhimegi. Kuidas meeldib?
Tegelikult ei ole sellest midagi, et EÜE ehitatud müüre enam kellelgi vaja ei ole. Ega tänapäevastest start-up-firmadest kümne aasta pärast ju kah paljud alles ole. Näiteks meie firmast Eks­press Hotline pole enam suurt midagi järel (rahvas kasutab Google’it). Hotline maja Kadri­orus ehitas vana malevlase Andres Kogeri ehitusfirma – sedagi ei ole enam.
Ühel hetkel oli sotsialistlikul põllumajandusel üliõpilaste toorest labidatööd tarvis. Ühel hetkel olid meie ehitatud garaažid täis kombaine, minu krohvitud majja Puurmanis kolis kolhoosi elektriku pere – ja teisel hetkel laguneb see kõik põrmuks. Selles mõttes ei ole EÜE rohkem kaduv kui kõik muu töö ja vaimunärimine. Jäävad legendid. Ehitusmalevad ja õpilasmalevad on ilusaim mälestus, mis sotsialismiajast võtta.

Näiteks elab legend PERSOstratist, kuigi kadunud on Karula sovhoos ja mädanenud traktorikuur, mida Karula EÜE eterniidiga kattis. Tööhoos aga sündis Mati Lauril (täna ajalooprofessor) ja Sulev Kannikesel (EV diplomaat) idee taotleda rühmale PERSOSTRATI nimetus. Malevlased tuvastasid nimelt, et 1933. aastal elas Karula vallas talumees Aeromatsi Tõnn, kes olevat CCCPis viibides näinud esimese nõukogude stratostaadi (PErvõi SOvetski SRATostat) õhkutõusmist.
EÜE keskstaap serveeris legendi punastele isakestele nõnda tõetruult, ilma naerma purskamata, et Persostrati rühma laulud jäidki kõlama kõigil malevakokkutulekutel. Kõlavad ka laupäeval Pärnus. “Eterniidi paneku eest maksti väga niru palka, 80 rubla kahe kuu peale. Üks pereisa pidi palga asemel tekiga leppima, muud polnud anda,” mäletab Karula komissar Mati Laur. Ausalt öeldes, mis neist rubladest.
Ehitusmalev – see oligi reibas töö niru palga eest + nõukogude võimu narrimine. Ja viimaks: kirjeldamatu rõõm on taas kirjutada malevalehes, mida esimest korda toimetasin aastal 1981.