EÜE 50: EÜE – Esituskunstide Üliõpilaste Etendusmalev
Aastal 1982 teadis neid lauluridu iga üliõpilasmalevlane. Kuulu järgi olevat euromaislane Mart Laar esitanud selle laulu mõned aastad hiljem Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi peaministrile Margaret Thatcherile, olles ise Eesti Vabariigi peaminister. Teine euromaislane, Sulev Kannike oli aga Eesti Vabariigi suursaadik NATO juures, kui me selle organisatsiooniga ühinesime. Kas Kannike ja Laar võisid seda 1982.aastal ette näha?
Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Eks Tartu kõledas ühikatoas või EÜE ajal lakas sai unistatud igasugustest asjadest. Üks tänane edukas advokaat unistas näiteks ühe järjekordse viinavõtmise käigus sellest, kuidas kord saabub aeg, kus Eesti valitsus saadab nõukogude marionettkuningale Leonid Esimesele noodi nõudmisega vahetada välja Vene valitsus eesti suhtes sõbralikuma vastu.
See oligi meie unistuste põld - EÜE ja tema etendused.
Üks suur etendus
Minule tehti ettepanek tänasel konverentsil rääkida EÜE taidlusest. Seda kokkutulekute põhjal. Iga kokkutulek, oli see siis regiooni oma või üle-eestiline, sisaldas ju rühmalaulu- ja taidluskonkurssi. Need olid kokkutulekute tipphetked. Valdavalt proovisid malevlased selleks ajaks tajumisvõimelised püsida või selleks saada. Kuid EÜE taidlust ja laulu ei saa vaadata minu arvates üksnes kokkutulekute kontekstis. Kogu EÜE oli üks suur etendus. Nimetaksime ta siinkohal ümber Esituskunstide Üliõpilaste Etendusmalevaks. Mis muu kui etenduskunst oli see sotsialistlik võistlus, mida me pidasime koos oma ehitusmahtude bluffimise ja muinasjutuvestmisega kommunistlikust igapäevasest kasvatustööst.
Asendame siis sõna "taidlus" sõnaga "etendus". Mitte üksnes ei kõla paremini, vaid annab ka toimunut paremini edasi - taidlus viitab asjaarmastajate, profaanide tegevusele kunstivallas. Samas kui malevarühmad, üksikud malevlased, staabid ja eriti keskstaap andsid oma igapäevaseid etendusi paljudel juhtudel täiesti professionaalsel tasemel.
Tänased kultuuriteoreetikud kirjutavad teaduslikke artikleid postmodernistliku kultuuriloome üleminekust pseudomodernistlikuks, kus kultuuri enam ei tarbita, vaid luuakse ajas ja ruumis üldrahvalikult, moodsas keeles rahva osalemisel. Seda protsessi seostatakse eelkõige tehnoloogia ja sellest tuleneva väärtus- ja käitumismustri arenguga. Kõik need autorid ja nende kontseptsioonide rakendajad (siinkohal tasuks eraldi mainida teatrit NO99) lihtsalt ei tea, et EÜE kujul oli juba eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel olemas etenduste kogum, kunstiprojekt, mida lõi samaaegselt ligi 2000 inimest ligi 2 kuud järjepanu.
Näiteks juba viidatud EÜE sotsialistlik võistlus oli etendusena palju mõjuvam ja kunstiküpsem kui tolle aja EKP Keskkomitee juhtimisel läbi viidud sotsialistlik võistlus lehmade väljalüpsi suurendamiseks. EÜE sotsialistlik võistlus inspireeris uute kunstiteoste loomist, rääkimata heast tujust, mida selles osalemine lõi, samas kui lüpsjate võistlus suutis vaatamata kogu selleks kulutatud energiale tõsta eesti lehma piimatoodangu vaid pooleni Iisraeli lehma omaga võrreldes.
Etenduskunstil EÜEs oli palju avaldumisvorme. Iga EÜE päev oli omamoodi etendus. Või film. Või performance, kuidas keegi tahtis. Neid saab vaadelda ka tasandite kaupa.
Esimene tasand on loovus üksikmalevlase või väikeste gruppide tasandil. Olgu tööl või puhkehetkel, malevlased lõid laule ja korraldasid etendusi. On ju omamoodi irooniline, et rühmade komplekteerimisel ei otsitud niivõrd head meistrit, kes suutnuks tipptasemel ehitustööd korraldada, vaid eelkõige inimesi, kes oma kreatiivsusega suutsid teistele pakkuda elamusi oma etendustega - olgu siis pilli või muu pulliga.
Teine tasand on juba rühma ühisetendused. Tööl käimise rituaalid, vaba aja rituaalid, saunarituaalid jne. Näiteks 1977. a Avangardi rühmas oli meil selline rituaalne performance, et õhtuseks olenguks tuli alkoholi muretseda alati nii, et sellest peo lõpus natuke puudu tuli. Et siis rühmakomandör saaks rühma veoautoga tuttava poemüüja juurde lisa nõutama sõita. 1982. a külastasime me Uku Tuulega üht rühma, mille iga tööpäeva etenduseks oli vaba aja veetmine tööriietes ja kummikutes nipsu mängides. Kabekäigud olid nimelt meelest ära läinud.
Legendaarne Kukeke
Rühmad olid erinevad - kelle etendused olid põnevamad, kelle igavamad. Ma julgen väita, et täiuseni suutis igapäevase elu etendused arendada legendaarne komissar Mati Laur ehk Kukeke, kelle lavastajakäe all valmisid sellised etendused nagu Santide olümpiamängud, Diversandi püüdmine jt. Eriliseks muutis need etendused ka see, et neisse kaasati tegelastena mitte ainult oma rühma liikmed, vaid ka kohalik elanikkond, rongijuhid ja isegi ENSV siseminister Marko Tibar. Siinkohal on minu meelest täiesti kohatu rääkida pseudomodernistliku teatri esimestest sammudest Eestis täna mõningate teatrilavastuste näitel.
Kolmas tasand oli etendused, mis loodi ja mida etendati rühmade koostöös. Kõige levinumad sellised olid malevapulmad, hiljem ka matused. Tuleb öelda, et matused olid naljakamad. Aga korraldati ka tõrvikurongkäike, laulupäevi, kõikvõimalikke stiilipidusid.
Neljas tasand oli kokkutulekud. Need olid suured etendused, millest laulu- ja taidluskonkursid olid ainult üks vaatus tervikust. Oli kokkutulekuid, millest kujunes omamoodi tervik, ja oli kokkutulekuid, mis koosnesid omaette vähe seotud stseenidest. Palju sõltus lavastajast ehk siis staabist, kes kokkutulekut korraldas. Aga minu ülesandeks on analüüsida natuke malevaetendusi, mis toimusid taidluskonkursi nime all.
Mul oli omal ajal ajalehetoimetajana võimalus külastada paljusid kokkutulekuid. Üritasin kaevata üles oma toonased märkmed (neid ei ole just palju). Need märkmed kõnelevad paraku teist keelt kui mälu. Teadupoolest on inimese mälu selektiivne - sinna talletuvad mingid asjad, mida inimene tähtsaks peab. Reeglina kõrvaline salvestub vaid lühiajaliselt. Mida vanemaks saab inimene, seda enam meenuvad eredad hetked ja tuhmub keskpärasus.
Minu märkmed kõnelevad sellest, et valdav osa, julgeksin täna väita, et kaks kolmandikku, kokkutulekutel kõlanud lauludest ja taidluskavadest ei vääri tegelikult mingit tõsist kriitikat ega analüüsi. Naiivsus, maitsetus või räme robustsus olid märksõnad, mille ümber toonased tudengid enamasti ehitasid üles oma avaliku esinemise.
Mitte et kõik see looming olnuks üdini halb! Ta oli lihtsalt keskpärane. Hambutu ja säratu, hall ja lame - nagu kogu nõukogude elu möödunud sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate alguses. Üliõpilaskonna vaim hakkas tasapisi lahustuma odavas piirituseveinis, millest oli saanud meie lähim võitluskaaslane suvel. Ja nii eteldi ja lauldi palju alkoholi ja seksi teemadel. Nali ei olnud enamasti naljakas ja autoriõigustest ei tehtud reeglina välja.
20% oli saast
Omaette kategooria malevaloomingust moodustas täiesti kriitikavaba saast, mida ei häbenetud keskmises joobes olles kaaslastele ette kanda. Sellist kunsti oli minu hinnangul umbes 20% kokkutulekutel eteldust. Kuna lavale said kõik, kelle puhul polnud vaja just karta, et nad kehtivat ühiskonnakorda arvustama tulevad, siis tuli laulu- ja taidluskonkurssidel publikul taluda ka lausa uskumatut vaimunõtrust.
Näiteks Kesk-Eesti regiooni kokkutuleku taidluskonkursil esitasid kaks raskes joobes noormeest kolmekümnekraadises leitsakus riietatuna kummiülikonda ja gaasitorbikutesse etüüdi armastusest, mille sisuks oli ühele tellisele asetatud hambapastatuubile teise tellisega peale virutamine nii, et keegi esireas istunu pastaga pihta sai.
Kuna nõukogude kord nõudis laulusõnade ja taidlusstsenaariumide eelnevat esitamist, oli selliste tekstide lugemine omamoodi lõbustus. Mäletan, kuidas me ühel Sakala regiooni kokkutulekul varalahkunud Raivo Tamkiviga öösel neid tekste lugesime ja pisarateni naersime. Paraku oli reaalsus see, et kui seda kõike tuli vaadata elavas esituses, oli see naljast kaugel ja valdavalt tuli tunda piinlikkust nii autorite kui esitajate pärast. Kahjuks tuleb tõdeda, et selline kunst inspireeris. Nii näiteks sai üks regiooni staap tordinaljadest sedavõrd innustust, et maleva lõpetamisel kogu peokoha ja osavõtjad üleni sefiiriga kokku pläkerdas.
Kuid umbes kümnendik oli seda, mis salvestus, asus elama oma elu ja muutus legendiks. Täna, rohkem kui inimpõlv hiljem, kujundame me oma arusaamu ja hinnanguid EÜE-le just lähtudes sellest 10 protsendist malevaloomingust, mis meie mällu ja analoogsetele helikandjatele on salvestunud. Ja teemegi petliku järelduse, et meis kõigis pulbitses vabadusiha, vaoshoitud liberaalsed väärtused või turumajandusejanu.
Paraku on asjad ikka natuke maisemad kui meie unistused. Nii nagu kogu maleva taidlusest ja laulust oli vaid kümnendik see, mis erutas ja ergutas, oli ka ehk kümnendik meie vaimujõust see, mis lõpuks Laari Thatcherile laulma viis. Oluline on see, et see osa meist, mis tootis 20% loomingulist saasta, ei suutnud oma tõekspidamisi maksma panna ega 10% eliiti heidutada. Ja et kaks kolmandikku malevlastest leidsid, et kümme protsenti ajab õiget asja ja neile tuliselt aplodeerisid.
Kuhu ma siis tahan välja jõuda? Tänases NATO perre kuuluvas Eesti Vabariigis ei ole EÜEd. On oma vaba kunst ja kultuur. Ka vaba laululooming ja etenduskunstid. Täna võib igaüks oma teose ette kanda reaalajas suunatuna mitte üksnes kokkutulekuplatsile vaid kogu võrgustunud rahvale. Kellelegi ei pea enne avalikku ettekannet esitama sõnu, noote ega stsenaariume kinnitamiseks.
Aga suhe on laias laastus sama - 20% loomingust on saast, mis mürgitab avalikku ruumi, kaks kolmandikku hall keskpärasus ja kümnendik on kultuur, mis salvestub tänaste loojate kaasaegsete mälus ja digitaalsetel infokandjatel. 35 aasta pärast on ikka keegi, kes korraldab Tartu ülikooli aulas konverentsi ja mõtiskleb laulude ja etenduste üle, mille tegid tudengid 35 aastat enne neid.
20% kunstisaasta inspireerib ka täna osa neid, kellele võimumehhanismid on andnud õiguse otsustada. Tänased kunstisaastast inspireeritud staabid ei pillu küll sefiiri, aga reostavad ümbrust rafineeritumal moel. Toona kujunesid staabid keeruka tõmbamise-lükkamise mehhanismi teel. Tänased staabid tekivad hoopis teiste mehhanismidega, mida me armastame nimetada demokraatiaks. Riskides sattuda kellegi Hõbemägi needuse alla, julgen ma ometigi arvata, et sõltumata staapide kujunemise mehhanismidest, olnuks inimesed, kes malevaasju ajasid enam kui sugupõlv tagasi, olnud ikka needsamad. Loomulikult mõningate eranditega.
Väinamere ja Lõuna liin
Nii nagu ülikoolid ja nende vaimsus olid erinevad, oli erinev ka regioonide, nende juhtkondade, kokkutulekute korraldajate ja rühmade vaimsus. Nii nagu ajalooliselt on eestlastega asustatud alad jagunenud Eestimaaks ja Põhja-Liivimaaks, oli ka EÜEs tunnetatav erinev vaimsus Põhja ja Lõuna vahel. Malevas oli see erinevus ehk isegi olulisem Väinamere ja Lõuna liinil.
Kui uus EÜE komissar Raimo Kägu üldkokkutuleku 1983. aastal Põlva Intsikurmust Varbla randa viis, muutus sellega ka kokkutuleku selgroog. Tahame seda tunnistada või mitte, aga Tallinna tudeng erines Tartu omast nõukogude okupatsiooni ajal ja erineb ka täna. Tallinna tudengikultuur on Tartu omast tänagi väga erinev, nagu on ka erinev selle tudengikultuuri mõju ümbritsevale kultuurikeskkonnale ja -kontekstile.
Etendust nimega EÜE enam pole. Tundub, et mõnedes meis pulbitseb aga lavastusiha, mis oli omane EÜE-le. Tahaks, et oleks kokkutulek, kus saaks teekannuga kellelegi näkku põrutada ja Mrożeki moodi elevanti täis puhuda. Probleem on vaid selles, et pole organisatsiooni, kes viitsiks sellise kokkutuleku korraldada. Ja ega vist pole tarvis ka. Või mida teie arvate?
Rein Langi ettekanne
EÜE konverentsil 10. mail 2013
