„Sa jäid hiljaks,” porises Leo talle üldse mitte kurjalt noogutades.

„Kuulsused ei jää hiljaks, neid peetakse kinni,” noogutas Hain samal toonil vastu ja vaatas teisi laua ümber istujaid. „David,” tervitas ta viimast ja pööras lõpuks pilgu kahele poisile, kellest üks oli varateismeline ja teine ehk napilt valimisikka jõudnud. „Erki ja Alex?”

Poisid noogutasid.

„Me kutsusime teid siia, sest Erki elab siin ja mul... ei oleks kerge olnud ta emale seletada, miks ta kusagile sõidab. Eriti pärast viimaseid sündmusi. Seega laadisin Alexi oma ratastega supipotti ja tellisin teidki siia,” selgitas David pisut sõnu otsides. „Haapsallu, Paju kohvikusse.” Ta kehitas pisut abitult ja natuke vabandavalt õlgu. „Talvel põhiliselt kohalike penskarite pesa. Aga siin käib igasugust rahvast, nii et...”

Hain vaatas vaheldumisi tema ja Erki otsa ning näis sõnu otsivat. „Sa elasid vist kunagi ka Haapsalus?”

„Jah. Aga see oli ammu.”

„Ja nüüd ei käi eriti tihti?”

„Ei satu jah,” porises David mornilt. „Muidugi kasutasin juhust oma poega näha.”
Tuli ettekandja.

Caffè latte’t saab?” küsis Hain. Ta vaatas alles pärast neid sõnu üles ja ei reageerinud paar sekundit järgmisele küsimusele: „Midagi süüa?”

„Mingit kartulisalati moodi asja ju võiks...” Ta langetas ennast kirudes pilgu alles siis, kui nägi naist huuli kõverdavat. Ettekandja oli nooruke sale blondiin. Olgu, ütleme, et olen natuke lühinägelik ja pidin nii pikalt uurima ta rinnasilti, mitte rindu... Ettekandja nimi oli Linda ja Hain ei olnud päris kindel, kuid tundus, et naise vasakul käel oli ainult kolm sõrme.

„Meil on klassikalist Pealinna salatit,” ütles Linda.

„Palun,” püüdis Hain eriti soojalt ja tagasihoidlikult öelda.

Ettekandja lahkus ja Hain vaatas ringi. Ruum oli sisustatud juugendstiilis ja näis olevat pärit otse eelmise sajandi kolmekümnendatest. Tõepoolest oli külastajate hulgas enamuses vanemad naisterahvad ja mõni tolmunud papi, kes näis olevat ainult kohviku jaoks elustatud.
Hain ohkas ja pööras pilgu kaaslastele tagasi. „Olgu, kuulsused ja tulnukad, alustame salanõu pidamist.”

Ta vaatas kõigepealt Erki otsa. „Niisiis, mis seal toimub?”

„Nad käivad nagu kosmoses,” alustas poiss natuke rabedal toonil ja kiirustades, silmnähtavalt nautides võimalust Hainiga rääkida. „Sinna on ehitatud paar kaarhalli, sellised suured ja hallid. Plekist. Ja seal on valgus ja kuus rida okastraattõkkeid. Prožektorid. Koerad. Lähevad – soomusautoga. Tulevad tagasi otse halli. Veoautod käivad edasi-tagasi, sellised... igasugused. Peal kirjad „Mööbel”. Ja „Sõõrikud”.”

„Sõõrikud!” mühatas Leo.

Erki noogutas ja jätkas juttu tema otsa vaadates. „Ja nad on puhastanud toruesise. Leegiheitjatega. Mingi vastikult haisev gaasipilv on seal ka. Need... skafandrites lasevad soomusauto alati mingi sisiseva asjaga üle.”

„Kas sa oled näinud neid soomusautost väljas käimas? Tähendab, kas nad on ka soomusautos skafandris?” Leo vedas suu viltu. „On see ikka skafander või keemiakaitseülikond... Vittu, ma peaksin sulle pilte näitama...”

„Olen internetist vaadanud. Kiiver on. Võib ju võidusõitjate ülikond ka olla, aga suur suure klaasiga kiiver on. Ja balloonid seljal.” Erki toon oli pisut solvunud. „Minnes nad läksid õues peale. Tagasi tulid otse halli. Enne õues gaasitati ja siis sõitis masin sisse.”

„Kaua sa õieti vaatasid?” tahtis Hain teada.

„Neli tundi. Teisel päeval kaks. Siis nad leidsid meid üles.”

„Miks?” küsis Leo.

Poiss pilgutas silmi. „Ei tea. Kas soojusdetektorid... või läksime hooletuks. Võis olla peegeldus binokliklaasidelt. Ma olen lugenud.” Seda viimast lisas ta õigustavalt selle peale, et Leo pead vangutas.

„Olgu, kõik on võimalik,” kehitas viimane lepitavalt õlgu. „Mis nad teiega tegid?”

„Midagi... Ema tuli õhtul järele. Võeti allkiri, et me enam ei tee. Ja vait oleme. Ma kirjutasin alla.”

„Seda ära kindlasti häbene,” sekkus seni vaikinud David. „Pole pahandusi vaja. Ja ära enam sinna mine kah.”

Ei ole mingit kahtlust, et isa ja poeg, leidis Hain end mõtlemas. Mõlemad olid keskmisest haprama kehaehitusega, natuke nurgelise näo ja heledate lokkis juustega, mis pigem halvastihoitud lambanahka meenutas. Ja nende natuke nasaalne, kuid üldiselt hästimoduleeritud bariton pidi ühel päeval eristamatuks muutuma.

„Teised lähevad. Aga vist on sinna mingid detektorid pandud. Enam ei saa.” Erik näis seda võtvat kui isiklikku läbikukkumist.

„Kas sa pilte tegid?” küsis Hain.

Poiss noogutas. „Aga teise päeva omad nad võtsid ära. Esimese omad ka. Aga muidugi on mul veel üks koopia.” Ta pani lauale mälupulga. Hain võttis selle ja pistis kotist võetud läpi USB auku.

„Nii, Alex, sinu kord,” sõnas Hain poolküsivalt läppi nimetatu poole lükates. Too nohises natuke ja süvenes pilti.

Vahepeal tõi ettekandja Linda Hainile kohvi ja salati. Haini pilk puhkas igatsevalt ta jalgadel, kui ta leti poole tagasi kõndis. „Maailm on ikka ilus paik,” ohkas ta.

„Kas ameeriklased tõesti leidsid linna?” küsis Erik.

„Leidsid,” noogutas David. „Diaspari. Muidugi andsid nad oma Marsi-programmile samasuguse jalahoobi tagumikku nagu omal ajal Kuu-lendudele. Ilmselt samal päeval, kui nad avastasid, et nägu sülitama on hakanud. Ja me ei tea, millal see oli, seega ei tea me, palju silindreid õieti kosmoses hulbib. Õige number on kolmekümne tuhande ringis. Linn täiesti terve. Selle tegid nad kohe kindlaks, et see on ehitatud praktiliselt hävimatust materjalist. Nad leidsid ka mingeid säilmeid ja nende järgi ongi määratud linna oletatav vanus – miljard aastat. Ja mis muu see saab siis olla, kui Clarke’i Diaspar.

Ainult et vähemalt hiinlased on ka sinnapoole teel.

Kõiges ei saa muidugi kindel olla. Me ei tea, kuidas see saavutatud on – elementaarosakesed, mis meie kiirendites vaid sekundimurdosa eksisteerivad, püsivad seal aatomite kooseisus näiliselt lõpmatult ja sellepärast ongi kõik marslaste ehitatu igas praktilises tähenduses igavene.

Aga saad aru, kui nad ehitasid selliseid linnu, oleksid nad pidanud hakkama saama ka planeedi orbiidi muutmisega. Marsi tsivilisatsioon pidi tekkima ja õitsema kaks miljardit aastat tagasi, kui neil seal veel atmosfäär ja vett oli. Elu Marsil tekkis ilmselt umbes samal ajal kui Maal, kuid ookeanid kuivasid seal kiiremini ja esimesed elukad olid sunnitud kuival hakkama saama juba kolm miljardit aastat tagasi – siis, kui Maa veel põhiliselt kuum ookean oli. Kaks miljardit aastat tagasi oli punase planeedi elukeskkonna õhtu – mered aurasid ära, Marss muutus külmaks ja kuivaks, selle atmosfäärist jäi järele hõre süsihappegaasivine. Võib-olla kestis miljoneid aastaid aeg, mil marslased pead vangutasid ja oma sureva planeediga hüvasti jätsid. Mis nendega siis juhtus? Igatahes mingi osa neist jäi Diasparisse. Saad aru, nad suutsid ehitada pöördruumiväravaid. Neile olid kõik teed lahti. Noh, mingi osa neist jäi Diasparisse ja püsis seal miljard aastat viimase tugipunktina. Diaspar, mis kandis oma asukaid ajajões allavoolu. Kuni neile vist lihtsalt aitas... Sest miljard aastat mõttetut eksistentsi on kindlasti kohutavam mistahes põrgust.

Tead, siin peab olema midagi veel. Midagi, millest me aru ei saa. Silindrid võivad lennata tähtede vahel isegi nii, et lihtsalt lasevad mingi planeedi atmosfääri endast läbi – ongi gaasreaktiivmootor. See on absurd – nad oleksid võinud muuta Marsi orbiiti, nad oleksid võinud... Nad... Sa ei kujuta ette, kui palju vastamata küsimusi siin on!”

„Valmis,” noogutas Alex lõpuks, katkestades selle isa-poja – tegelikult üsna ühepoolse – vestluse.

„Sobib see mustrisse?” mühatas Leo.

Alex vaatas talle pisut kõhklevalt otsa, siis noogutas. Ta oli kohutavalt pikk, kõigist laua ümber istujatest kõige pikem, natuke hajevil olekuga ja tundis end nende endast palju vanemate meeste seltskonnas ebakindlalt.

„Olgu, ma tean, et sa oled geenius,” ohkas Leo. „Mina ei ole. Räägi.”

Alex tegi lõusta. Pole selge, mida ta sellega täpselt öelda tahtis. „Kõiki valitsuste poolt avaldatud fotosid on töödeldud. Võltsitud. Väga raske on tegelikku mustrit kokku panna. Aga kui teada kontrollsummasid, saab tuletada. Vaadake, esimesed fotod on võltsitud saamatult, sest nad ei teadnud neid kontrollsummasid...”

„Lühemalt,” muigas Leo.

Alex libistas kätega üle näo. „Lühemalt on need jah koodid. Need langevad kokku saatekoodidega, mida nägu väljastas, ja sisaldavad ilmselt infot sihtkoha kohta. Seda infot on umbes megabait ja suuremat osa sellest on võimatu lahti mõtestada...”

„Ehk siis teame me vaid seda, et käib üks suuremat sorti valetamine ja varjamine,” võttis Hain asja kokku. Ta raputas keelavalt pead, kui Alex tahtis edasi rääkida, ja viipas lauale. Ta võttis niimoodi endale paar minutit mõtlemisaega, kui ülejäänutest kes sõi paar suutäit, kes võttis vaid paar lonksu kohvi või mahla.

„Lühidalt, mitte miski ei liigu,” lausus ta lõpuks lõuga sügades. Nad vahetasid Leoga pilgu. „Kuulge, me peaksime kõik omas suunas edasi tegutsema. Asteroid tuleb. Seda fakti pole keegi ümber lükanud. Me ei tea kindlalt, aga mingeid signaale olla kah vastu võetud. Marsi linnades on tehtud hämmastavaid avastusi. Ja meie istume siin nagu munaskanad. David, kas sa saad aru, et see, mida Erik teeb, on tähtis? Leo õpetab natuke, me saame aidata varustusega. Andmeid on vaja. Ma saan ka Alexit natuke aidata.” Nad vahetasid Leoga veel ühe pilgu. „Lepime kokku, kuidas sidet pidada.”

„Ma tahan kindlasti kaasas olla!” pahvatas Erik.

Taas kord vahetasid Hain ja Leo pilke. „See ei ole mäng,” ütles siis viimane järsult. „Meil on teatud sidemeid. On omad huvigrupid. Ent peamine, millest te peate aru saama – see ei ole mäng.” Ta vaatas poisse pikalt ja tõsiselt, lastes sõnumil settida. „Meil jääb loota, et võõrad ikka teavad, mida nad teevad. Sest vaadake – mis õieti on maailmas muutunud tünnide saabumisest peale? Mitte midagi. Meie käisime ära. Midagi hullu ei juhtunud. Küllap võõrad oskasid arvestada haiguste ja veel tuhande asjaga. Kas me saame riskida, et nad arvestasid ka sellega, et järgmiseks ei tee inimesed paar aastat muud, kui sügavad mune?”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid