Erkki Koort: Ka näiliselt süütu informatsioon võib viia riigireetmiseni
Tänases Eesti Päevalehes ilmus intervjuu siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsleri Erkki Koortiga. Vastuseks küsimusele “Mis asi üldse on riigireetmine? Ainuüksi kontakt välisriigi luurega ilmselt veel mitte?” vastas Koort: “Sõltub sellest, kes on kontaktis, mis põhjustel, kellega. Laias laastus on see võõrriigile Eesti julgeolekut kahjustava info andmine. Ka informatsiooni, mis ei ole riigisaladus.”
Küsisime Erkki Koortilt täpsustavalt, mida ta pidas silmas “informatsiooni, mis ei ole riigisaladus” all.
"Küsimus on selles, kes infot edastab. Kui tegemist on autoriseerimata kontaktiga, näiteks kohtub keegi, kes tööalaselt ei oleks pidanud kohtuma ja edastab ükskõik mis infot võõrriigile, siis see on kindlasti tegevus, mis ei ole aksepteeritud." Siinkohal ei ole mõeldud, mitte juhuslikke kontakte, vaid teadlikku tegevust, täpsustas Koort.
Kuid kas ka lihtne turist peaks ettevaatlik olema?
"Kui inimene läheb Saksamaale sauna ja räägib, kus elab Eesti peaminister ja seal juhtub olema keegi, keda ta ei tunne, siis seda ei saa nimetada riigireetmiseks. Riigireetmise tegu ise ei saa olla see, et keegi saunalaval midagi arvas. Kuid palju infot, mida luurajad koguvad, pole riigisaladus."
Kuid mille vastu Vene luureteenistus viimasel ajal huvi tunneb, on Koorti sõnul Eesti sisepoliitika ja seda eriti seoses lähenevate valimistega. "Sisepoliitika tervikuna on olnud alati see, mis neid huvitab. Sealhulgas, kes on otsustavad persoonid ja mis on inimeste omavahelised suhted. Samuti Eesti õiguskaitse ja julgeolekuorganisatsioonid, majanduselu, euro mõju, energeetika. Nendes valdkondades on palju olulist informatsiooni, mille puhul ei ole tegemist riigisaladusega.
Kas oht laieneb teistele riikidele, kui Venemaa?
"Muidugi. Neid riike, kes Eesti kohta infot koguvad, on rohkem kui üks. Selge see, et kui Soomega oleme koos Euroopa Liidus, siis neile avame rohkem saladusi. Sama käib NATO liikmesriikide kohta. Jagame ise hoopis teistel alustel infot, kui väljaspool EL-i ja NATO-t."
Kuid kust läheb piir vestluses millegi kogemata mainimise ja riikliku tähtsusega info tahtmatul edastamisel?
"Piir võib olla väga õrn. Oluline on see, kas inimene tegeleb info edastamisega teadlikult või lihtsalt ütleb, et “mulle ühiskonnakorralduses see ei meeldi.” Arvamusavaldus ei ole probleem. Küsimus on süstemaatilises info kogumises kellegi jaoks: See tähendab dokumentide vahendamist, info kogumist jõujoonte kohta või sellest, kuidas keegi otsustajatest kellegagi läbi saab või suhtleb. Kõik riigisaladused Eestis ei asu kapos. Riigisüsteemis on palju inimesi, kes puutuvad kokku riigisaladustega. Kõige kuulsam riigisaladuse paljastaja on hetkel Snowden, kes töötas erafirma jaoks."
Mida peaks kodanik tegema, et mitte tahtmatult kurja teha?
"Muidugi ei taha ma paranoiat külvata Kõik välismaalased ei ole luurajad. Kõik venemaalased ei ole luurajad. Iga inimene peaks olema suuteline vahet tegema, mis võib olla kahjulik informatsioon. Kui inimene töötab mõnes erafirmas või riigisektoris, siis tuleb ära tunda, mis on see info, mis ei ole enam lihtne suhtlus, vaid midagi, mis võib kahjustada riiki või organisatsiooni. Näiteks ka teenindussektoris võib liikuda infot, mille vastu keegi võib huvi tunda. Kliendi privaatsus on siinkohal võtmesõnaks, mida teenindaja peaks silmas pidama."
