18 korterit, kuus tühjad. Milline on väikelinna elu pooltühjas majas?
Kui aastakümneid tagasi oli Viljandimaa väikelinna Mõisakülla raske vaba elamispinda leida, siis nüüd hakkavad kortermajad pooltühjaks jääma.
Nii tekivad võlad, mida ei kataks isegi mõne tühja korteri sundmüük, sest korteri turuväärtus on kõigest mõni tuhat eurot.
Pooltühjadest korterelamutest kujuneb maapiirkondades uus normaalsus. Kui palju neid Eestis on, selgub peagi valmivast uuringust.
„Kunagi oli Mõisaküla kohal linnakuma, nüüd enam mitte,” ütleb kohalik Leo Sults (71) ja näitab mustavasse öötaevasse. Linnas tegutses veel 1990. aastate alguses kolm tehast, igaühes 200 töölist. Ühes sellises töötas kunagi ka Leo 20 aastat keevitajana.
Nüüd tegutseb Mõisakülas kolm pisikest metallitööstust ja üks mööblitootja, kuid mitte üheski neist ei tööta üle 20 inimese. Öösiti on Mõisakülas kottpime, sest kella ühest öösel kuni kella neljani hommikul lülitatakse välja ka tänavavalgustus. Teise maailmasõja eel oli Mõisaküla aga üks Eesti jõukamaid väikelinnu, kus elas 2500 inimest. Nüüd rahvaarv väheneb, nagu teisteski väikestes Eesti kohtades. Aastas sünnib Mõisakülas viis-kuus last ja sureb seitse-kaheksa inimest, negatiivsele loomulikule iibele lisandub väljaränne. Mõisaküla inimesed käivad tööl Soomes ja Norraski.