Kaja Sepp: netilapsed üksi džunglis
Vanaema juhtus telerist nägema „Võsareporterit”, kus kaks teismelist õhinal rääkisid, mida türgi mehed neile MSN-is kaamera kaudu näitavad (no teadagi mida). Vanaema oli endast väljas ja nõudis, et lapselapsed ei tohiks arvutit kasutada või vähemalt tuleks MSN minema visata.
Noor põlvkond kuulas selle viisakalt ära ja teismeline tütar märkis pärast oma blogis, et teab küll, kuidas türklastega käituda: kui alustab vestlust, ütled block-delete ja teed seda või ütled turkey sucks, siis talitab tema sinuga block-delete. Postitus lõppes filosoofilise tõdemusega: „Aga kui pole elu, võib-olla käib ka türgi porno siis.”
Mina emana esimese hooga naersin. Siis hakkasin mõtlema, et tegelikult oleksin ju mina ise pidanud õpetama oma tütrele virtuaalmaailmas käitumise reegleid, mitte lootma tema oskusele ise hakkama saada ja õigel hetkel block-delete teha. Ent nagu vanaema, ei teadnud ka mina mitte õhkagi MSN-i kaudu tuppa trügivatest türklastest, rääkimata sellest, et oleksin osanud sellisteks puhkudeks käitumisjuhiseid anda. See, et mu tütrel olid õiged väärtushinnangud, oli ehk küll meie pere teene, aga kindlasti saanuks me veel paremini.
See oli seitse aastat tagasi. Teismelisest on saanud tudeng ja MSN-is ründavad türklased on vajunud ajalukku koos MSN-i endaga, aga vanemate eest varjul olevas virtuaalmaailmas tegutsemise küsimus ei kao kuhugi. Ikka ja jälle avastame ehmatusega, et tegelikult me ei tea, mida meie lapsed või lapselapsed teevad, kui nad kodus arvutiklahve klõbistavad või näpuga mööda nutitelefoni või tahvelarvuti ekraani libistavad.
Digitaalsed pärismaalased
See viimane ongi trend. Nutiseade pihus, on ellu astumas järgmine osa põlvkonnast, kellest arvutiajastu algul tavatseti rääkida kui digitaalsetest pärismaalastest (termini võttis 2001. aastal kasutusele kirjanik ja mõtleja Marc Prensky). Selle põlvkonna jaoks on digitaalne maailm elu lahutamatu osa ja arvuti asemel nutiseade võti sinna sisenemiseks. Hiljutise uuringu kohaselt kasutavad nutiseadet kõik Eesti 15–19-aastased noored ja see näitaja on Baltimaades suurim.
Eesti oma noorteprojekti „Päriselt ka või?” raames küsitletud ligi 10 000-st 10–15-aastasest Eesti noorest kasutab nutiseadet iga päev peale helistamise veel muuks 91% (arv võib veidi muutuda, tulemused pole veel lõplikud). Rõhutan: iga päev. Seda olukorras, kus paljud vanemad elavad ikka veel uhke veendumusega, et telefon on mõeldud helistamiseks!
Mida noored oma nutikaga siis teevad? 72% mängib, 70% saadab sõnumeid (mitte ainult klassikalisi SMS-e, vaid kasutades kõikvõimalikke tasuta chat’i vorme), 69% kasutab Facebooki-Twitterit ja nii teiste tegevuse jälgimiseks kui ka oma sündmuste postitamiseks, 64% pildistab ja jagab pilte, 61% surfab internetis. Meilide lugemise ja vastamisega, mida klassikaliselt on peetud nutitelefoni tõmbemagnetiks, tegeleb ainult 22% noori.
44% noortel on nutiseadmes wifi või mobiilne internet pidevalt sisse lülitatud, sest siis saab kohe teada, kui sõbrad midagi postitavad. Ja 64% laadib enda tehtud pildid otsekohe netti üles – järelemõtlemine ja kõhklus näib olevat nõrkadele. Tõsi: ka rahvusvaheline EU Kids Online näitab järjekindlalt Eesti laste ja noorte suurt internetikasutust, aga ka suurt riskikäitumist: kiireid postitusi ja läbimõtlematut andmete avaldamist.
Võib-olla aga muretseme meie, digitaalsete immigrantide põlvkond, noorte turvalise internetikäitumise ja nutiseadmete kasutamise pärast pead vaevates hoopis ülearu? Võib-olla ongi noored meist targemad ja saavad ise hakkama?
Ei, kindlasti mitte! Mis tahes digimaailma sopis meie digitaalpärismaalastest lapsed tegutsevad, jõuavad tavamaailma mängureeglid varem või hiljem ka sinna. Virtuaal-utoopiat ei olemas ja tavaelus oleme meie oma elukogemusega siiski targemad. Meil tuleb püüda nutimaailmas vähemalt niipalju kodus olla, et osata oma lapsi sealt turvaliselt läbi juhatada.
