Zappa mängis papat
Rock Cafesse oli kogunenud alumise korruse jagu peamiselt vanemaealist rokipublikut. Ilmselt näitab Lou Reedi, Bob Dylani ja nüüd ka postuumselt Frank Zappa huviliste napp arv meie rokikultuurikihistuse ladestumise eripärasid. Kontsert väärinuks rohkem pealtnägijaid. Kuid kohalolnud jätsid seda pühendatuma mulje. Nii kõrge keskmise vanusega moshpiti ma polegi vist näinud.
Esimestest hetkedest sai selgeks, et Dweezil, kui vuntsid, habemetutt ning isa loomulik lavaline arrogantsus välja arvata, läheb täispangale. Laval oli soliidne pillipark, mida haldasid-valdasid andekad (multi)instrumentalistid-lauljad ja Dweezil mängis Gibson SG-ga, milletaoline oli ka Frank Zappa põhikitarr. Ning nagu algupäraselt, nii pidid lauljad-muusikud ka nüüd lisaks mängimisele show'd käimas hoidma.
Frank Zappa muusika puhul, eriti kui olla sellega vähem kursis, ei tea kunagi mis juhtub järgmises taktis, rääkimata ülejärgmisest. Üleminekud on järsud ja ootamatud, pikemalt gruuvivad kitarrisoolod. Ning mängida Dweezil Zappa oskab. Tulevärk.
Kui tõsist poolt hoidis üleval muusika ise, siis show eest vastutasid peamiselt klahv-ja puhkpillimängijatar ning laulja-puhk- ja löökpillimängija oma duettide ja dialoogidega. Nalja sai ja kõik paistis nagu päris, kui puuduvad vuntsid välja arvata.
On arvatud, et tribüütbändid on ühed tulevikutegijad. Et rock saab peagi nii vanaks, et tekkib sarnaselt klassikalise muusikaga selle taasloomistraditsioon ning see tõuseb ausse. Võimalik. Kuid kes vastutab algupärase energia taasloomise eest? Võib jõuda maksimumi lähedale nagu Dweezil Zappa, kuid mitte reeglina.
Kokku kolm tundi kestnud ning lisapaladega kakskümmend kaks lugu pikk kontsert oli intensiivne elamus. Tervik naelutas paigale ja detailid sundisid süvenema. Ei mingit mõttelaiskust, puhas kunst ja kultuur. Täielik ilmutus.
