Andrus Veerpalu võit spordikohtus kahvatub kõigi kuldmedalite kõrval

Elasime Eurospordist kaasa Julia Beljajeva ja Nikolai Novosjolovi võidukatele torgetele epeevehklemise maailmameistrivõistlustel. Karjusime Rocca al Mare suurhallis ja telerite ees hääle kähedaks, kui otsustavas mängus Bulgaaria meeskonna alistanud Eesti korvpallikoondis tagas pääsme Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Pidasime Lilleküla staadionil ja telerite ees Eesti jalgpallikoondise 2 : 1 eduseisus lõpuvile ootuses hinge kinni, siiski jõudsid hollandlased viigivärava lüüa. Need olid emotsionaalselt joovastanud, süda puperdama pannud, sinimustvalge lipu au eduka kaitsmise pärast uhkustunnet äratanud spordivõistlused. Elamus tekkis siin ja praegu, keegi ei saanud enne mõelda, mida ta võib hakata tundma või kuidas tulemust hindama.
Peale nende kolme kirka spordiõhtu võib igaüks rahvusringhäälingu „Aasta spordihetke” konkursil anda oma hääle ka selle poolt, et Lausanne’i spordiarbitraažikohtus (CAS) Andrus Veerpalu õigeks mõistis. Kui CAS-i kodulehel ilmus otsus, et tema dopingusüüdistus on kehtetu, siis lugesime ja kuulasime Veerpalu kaitsetiimi advokaatide ja teadlaste selgitusi, võrdlesime neid dopinguvastase võitluse esirinnas murdjate ja arvamusliidrite kommentaaridega. Lõime faktide, seisukohtade ja emotsioonide virvarris mingit üldpilti. Ent CAS-i otsus polnud elamusterohke faktidele tuginev spordisündmus, veel vähem spordisaavutus, seda ei saa mingil moel võrrelda kuldmedalite, võidukorvide ega väravatega.