Inga Raitar: Kuidas tunda ära head inimest?
Viimastel kuudel avastasin end pea iga päev oma naabrinaise peale mõtlemast. Ma ei saanud midagi teha, sest iga kord, kui ta tuli aknale suitsetama, imbus suitsulõhn minu kodukontori töökabinetti, pannes mind lõhna tekitajale mõtlema.
Tunnistan, et alguses ärritas see mu töösse keskendumisse sekkumine mind. Kui trepikojas naabrinaist kohtasin, palusin tal endaga arvestada ja suitsetada kas teisele poole maja avaneval aknal, mille kõrval keegi ei ela, või õues. Miski ei muutunud.
Ühel päeval koju tulles nägin teda jälle aknal suitsetamas. Mind nähes tegi ta trotslikult näo, mis väljendas tema seisukohta „oma kodus teen, mida tahan”.
Mõistsin, millega tegu. Inimesed, kes endast tegelikult ei hooli, ei suuda hoolida ka teistest. Nad tekitavad enda ümber äraspidise neelava keerise, mis imeb nende lähikonna tühjaks inimestest, kes neile naerataksid, neid abistaksid või raskel hetkel toetaksid.
Mul pole soovi naeratada, kui naabrinaist trepil kohtan, sest ta seostub minu jaoks ebamugavustundega ja vajadusega töö katkestada.
Võltsivõitu jõuluheadus
Hea ja halb on hinnangud. Hea saab olla ainult millegi – eeldatavalt siis halva valguses. Seega vajab heaks inimeseks olemine halba.
Elu meie ümber on selle raske ülesande – luua halba, mille valguses saame olla head – enda peale võtnud.
Jõuluaegne „heategevushooaeg” algab lõputute probleemide teleekraanidele ja ajalehekülgedele toomisega, et saaksime neid lahendada aidates end heana tunda.
Aga kas otsida halba hea olemiseks ei ole kuidagi võlts?
Kaasaegne hea inimese määratlus tähistab seega tihti hoopis inimest, kes ei julge olla kuri või kes teenib heategudega välja armastust.
Hea inimene aga ei pruugi üldse teha tavamõistes heategusid.
Ta võib isegi mõnele inimesele kannatusi põhjustada, kui ta näeb, et see aitab inimest õigele teele suunata. Ta ei pürgi teiste hinnangu „hea” poole, vaid teeb endast ja teisest hoolides seda, mis on hetkel parim. Sellised on näiteks armastava lapsevanema ja lapse suhted, kus vanem ei anna piisavalt kommi või ei luba kogu päeva multikaid vaadata, mis lapse hetkesoovide seisukohalt pole kindlasti head teod.
Kõige lihtsamalt võibki öelda, et hea inimene on armastav inimene.
Armastav inimene armastab iseennast, sel „isekal” põhjusel ei kahjusta ta ennast ega loo enda ümber halba maailma.
Armastav inimene ei ole kapseldunud. Ta on teiste armastavaks aitamiseks avatud mitte enda enesetunde tõstmiseks või kellenagi näimise pärast, vaid nende teiste inimeste pärast, kellesse ta armastava hoolivusega suhtub. Ta ei pea tegema heategusid, ta lihtsalt loob iga oma teoga maailma head juurde.
Mida ma aga naabrinaise ja tema igapäevaste mulle tehtavate suitsurünnakutega ette võtsin? Iga kord, kui ebameeldiv lõhn jälle tuulutusavast sisse immitsema hakkab, süütan viirukiküünla või mõne mõnusa lõhnaga jõuluküünla.
Mu kabinetis läheb seepeale kohe märksa hubasemaks, tuju tõuseb ja töö edeneb. Trepil naabrinaist kohates on tahtmine naeratada ja siiralt pärida, kas tervis on korras.
Kellel siis halb on?
Tavapäraselt ärritudes tekitaksin ma oma päeva negatiivseid emotsioone, mis kahjustaksid ennekõike mind ja minu lähedasi. Halb on sel juhul olla minul, mitte naabrinaisel.
Ainus viis toime tulla olukordadega, mille muutmine pole meie võimuses, on muuta oma suhtumist neisse.
Just nii hea, kui on su enda enesetunne, on ka maailm sinu vastu. Selle asemel et kord aastas head teha, võiks teadlikult vältida halva tegemist igas oma elu hetkes ja suurendada sellega märkimisväärselt headuse hulka maailmas.
