Rainer Kattel: me oleme riiki sisse kirjutanud pikaaegse ebavõrdsuse
Professor Kattel, mis on teie hinnangul möödunud aasta kolm märksõna?
Majanduses on olnud kainenemise aasta, paljud inimesed ja ettevõtted on aru saanud, et kiiret majanduskasvu ei tule niipea tagasi. Teiseks – poliitiliselt on olnud vastandumiste aasta, poliitika on muutunud kaevikusõjaks Tallinna ja Toompea vahel ning vähe on konstruktiivset koostööd. Kolmandaks – ühiskonda laiemalt vaadates on märksõna äraminemine. Paljud inimesed on läinud Eestist ära või mõtlevad sellele. See muutub ratsionaalseks eluvalikuks paljudele inimestele, kes ei ela linnades.
Meil on praegu kaks Eestit. Üks on edetabeli-Eesti, mida kiidavad meile poliitikud, ja teine on probleemirohke maapiirkonna- või pensionäri-Eesti. Panin tähele, et teie võtsite oma märksõnad sellest teisest Eestist, mitte edetabelikohtadest. Kumb reaalsus on valitsevam?
Meie poliitika olemuses väljendubki praegu kahestumine või kerge skisofreenilisus. Poliitika on muutunud sümboolseks, see toimub vaid teleekraanil. Valijal on poliitikuga, eriti parlamentaarse poliitikuga väga raske suhelda. Poliitikud räägivad žestide, brändide ja edetabelite keeles ja püüavad Eestit kui brändi ka kodumaal müüa, aga tavainimese reaalsus, eriti mis linnadest väljapoole jääb, on märksa hallim ja melanhoolsemate alatoonidega. 2013. aasta märksõna on ka ebaühtlus, mis on muutunud väga silmatorkavaks. Talllinnas on paljude elu väga normaalne, aga ääremaal on elu hoopis teises toonis. Probleem on poliitika olemuses. Neil, kellel on probleeme ja kes tahaksid midagi muuta, pole võimalik oma häält näidata, nad pigem lähevad ära. Kui niikuinii tuleb tööle sõita 120–130 kilomeetrit, siis miks mitte juba välismaale?
