Haridusteaduse emeriitprofessor: ainult andekate haridussüsteem viib usalduseta ühiskonnani, kus käib kõigi sõda kõigi vastu
Härra Stephen Gessner esindab selgelt neid inimesi ja teaduskoolkondi, kes seletavad inimeste akadeemilist ja muudki edukust peamiselt kaasasündinud võimetega ja propageerivad sellele arusaamale tuginedes selektiivset haridussüsteemi. Mõnevõrra lihtsustatult väljendudes peitub sellise maailmavaate süvakihistuses teatav kujutlus inimloomusest: inimesest kui oma isikliku võimu ja aineliste ressursside eest võitlevast olendist, kelle tegude põhiajendiks on enese maksmapanek, üleolek teistest ja omakasu.
Sellise hoiaku süstemaatiline kultiveerimine, seda nii poliitikate kui ka avaliku hariduse kaudu, tekitab lõppkokkuvõttes killustunud, madala usaldustasemega ühiskonna, kui käib kõikide sõda kõikide vastu ja kus igaühel on põhjust kaasinimeste ees hirmu tunda. Ajaloost on teada, et enamikel juhtudel viib selline mentaliteet ühiskonna polariseerumiseni ja vaenupoolte väljakujunemiseni.
Oleks huvitav teada, mida arvab härra Gessner OECD PISA rahvusvahelisest võrdlusuuringutest, mille tulemusel on selgunud, et kaalukat osa õpiedust matemaatikas, loodusteadustes ja lugemisoskuses seletab õpilaste sotsiaalmajanduslik tagapõhi ja seega mitte üksnes kaasasündinud võimekus. Haridussüsteemid erinevad selle poolest, mil määral nad leevendavad õpilaste perekondliku päritolu mõju, mil määral seda aga hoopis võimendavad. PISA uuringute järgi kuulub Eesti koos Põhjamaadega siiani nende riikide sekka, kus seda mõju on suudetud talitseda, USA-s teatavasti on see pigem vastupidi. Asjatundjad väidavad, et USA positsioon riikide paremusjärjestuses PISA testides oleks parem, kui võrdõiguslikkusele pöörataks seal suuremat tähelepanu.
Härra Gessneri väitel on keskmisest kõrgem intellektuaalne andekus kas olemas või mitte. Oletagem, et tal on õigus. Paraku näitavad uuringud, et kui sellise uskumuse võtab omaks rahva enamik, mõjub see halvavalt laste edasipüüdlikkusele. Akadeemiliselt edukamad on need, eriti Aasia riigid, kus valitseb jagatud arusaam, et tulemused sõltuvad väga palju õpitahtest ja pingutusest.
Suur osa õpetlasi, vististi valdav osa, arvab, et edukus sõltub indiviidi ja tema keskkonna vastastikustest suhetest ja nendevahelise interaktsiooni iseloomust. On keskkondi ja olukordi, kus inimese tegelik potentsiaal ei saa ei välja kujuneda ega avalduda. Sõda, vangistus, äärmine vaesus, epideemiad, aga ka sumbunud või agressiivsust õhutav vaimne kliima.
Ma ei arva, et Eesti pakiline probleem oleks raisata aega, inimesi ja raha 5% andekate väljaselgitamisele. Hoopis olulisem on luua sellised innovaatilised õpikeskkonnad – nii reaalsed kui virtuaalsed - milles võiks võimalikult täielikult avalduda igaühe arengupotentsiaal. Nimelt kujutavad õpikeskkonnad endast õppimise ökoloogilist terviksüsteemi, mille keskmes on õppija, kuid mille koostisse kuuluvad nii õpetajad, õppekavad, ressursid, õppeasutuse organisatsioonikultuur kui ka selles viljeldavad pedagoogikad. Kas see arusaam tähendab andekate mahasurumist? Selline oht on olemas võib-olla siis, kui tegu on traditsioonilise ja jäiga klassitunni süsteemiga. Selle muutmiseks on aga lugematu arv võimalusi: erivanuselised õpirühmad, individuaalsed õppekavad, arendavad tegevused väljaspool koolitundi ja koolis, õpilaste osalus õppetundide või muude õppimist edendavate ürituste korraldamisel ja läbiviimisel, olümpiaadid, koolidevahelised esseede, väitlus-, tantsu- ja laulu- jm festivalid, spordivõistlused jms. Seda kõike Eestis ka tehakse. Probleem on pigem selles, et me ei suuda kogu seda rikkust arvele võtta ja luua tingimusi selle edasiarendamiseks, miksimiseks ja remiksimiseks ja ka uurimiseks, mis töötab ja miks. Vajalik on riiklik koordinatsioon.
Olen täielikult nõus härra Gessneriga ses suhtes, mida ta räägib hea õpetaja tähtsusest. Peab ütlema, et Eesti õpetajaskond on suurepärane, sest vastasel korral ei oleks ka meie õpilased nii targad. Kuid tulevikku vaadates tuleb olla murelik: meie tüüpõpetaja on vanem alamakstud (pisut vähem kui kolmandik OECD või EL õpetaja keskmisest palgast!) naine. On vaja, et õpetajaamet muutuks nii külgetõmbavaks, et sinna lausa tulvaksid noored võimekad naised ja mehed, kindlasti ka mehed.
Härra Gessnerile tahaksin öelda, et Eesti on väike, kahaneva rahvastikuga riik. Me ei vaja andekate varast väljasõelumist, kuid vajame tingimusi, kus kõik, sealhulgas andekad, saavad end teostada ja särada. Eestis peavad kõik koolid olema maailmaklassist eliitkoolid.
