Seisaku vastu: algatus Elamisväärne Riik
Mis oleks, kui inimestel oleks Eestis nii hea elada, et siia pigem tuldaks kui siit mindaks? Kui iga otsust kaalutaks selle eesmärgi valguses ja kui inimesed saaksid selles poliitikute peale kindlad olla? Hea elu eesmärk ei sisalda midagi raskesti mõistetavat. Siia kuuluvad võimalused tagada endale hea tervis, head tingimused kasvamiseks, soodne keskkond sünnipäraste annete ja võimete arenemiseks ning töötamiseks. Samuti turvatunne tänase ja homse ees, toetav kogukond ja puhas loodus, avatud poliitika, mis loob väärtusi ja inspireerib inimesi, ning maksud, mida inimesed on nõus maksma, sest nad saavad aru, kuidas need ühiseid huve teenivad.
Mis oleks, kui Eestist saaks elamiseks väga hea koht? Ja mis oleks, kui me ei kannaks seda eesmärki kohe utoopia valda, vaid mõtleks: äkki on see ka tegelikult võimalik? See võiks olla võimalik, sest meil on selleks piisavalt ettevõtlikkust, otsustavust ja tarkust. See võiks olla võimalik, sest me suudame arukalt sihte seada, reageerida muutunud oludele ja need ühiste eesmärkide huvides tööle panna.
Eesti viimaste aastate poliitilist elu iseloomustab seevastu paigalseis. Selle peamised põhjused on suletud poliitiline süsteem, väsinud võim ja teovõimetu opositsioon. Suurt hulka inimesi, erakondade liikmeid sealhulgas, valdab paigaltammumise tunne. Poliitiline võim võõrandub inimestest üha rohkem. Tunne, et Eesti ei ole selle elanike riik ning et Eestil puuduvad inspireerivad eesmärgid ja ühised lootused, on osa põhjustest, miks inimesed Eestist lahkuvad. Lootusetus mõjutab veelgi rohkem neid, kes lahkumisele mõtlevad. Ligikaudu pooled Eesti kodanikud ei oska eelistada ühtki praegustest erakondadest. Siiski ei suhtu nad kõik Eesti saatusesse ükskõikselt. Nende arusaamu lihtsalt ei esinda praegu ükski erakondlik jõud.
Poliitiline paigalseis ei võimalda meil praegu strateegiliselt ja loovalt reageerida probleemidele, mis vajavad Eestis lahendamist. Uute ideede ja lahenduste otsimist asendavad avaliku arutelu simuleerimine ja poliitilises kõnepruugis äraproovitud stampide kordamine. 21. sajandil tekkinud osalusdemokraatia võimalustele on parteid vastanud suletuse ja kartellistumisega.
Iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel oleme liberaalsete majandusreformide ja sihikindla välispoliitikaga saavutanud palju. Eesti on olnud võrdlemisi edukas siirderiik. Veel praegu oleme paljudele saatusekaaslastele eeskujuks, kuid meil pole strateegiat ega visiooni, kuidas jõuda järele neile, kes on meile eeskujuks olnud. Visiooni puudumist ei saa asendada lohutusega, et kuskil läheb veel halvemini. Samuti ei saa poliitilist paigalseisu statistikaga žongleerides olematuks muuta. Kõrge koht mõnes pingereas on üksnes tehtu peegeldus, tagasivaatamine, mis ei anna vastust küsimusele, kuidas ja kuhu edasi minna. Samuti ei ole väikeriigil võimalik lihtsalt kopeerida eelarveridade proportsiooni suure rahvaarvuga riikidelt.
Üks suuremaid probleeme on see, et Eesti senine poliitiline ja makromajanduslik edu ei ole kaasa toonud oodatud kasvu inimeste heaolus. Täitmatu lubadus jõuda kiiresti jõukamate riikide sekka on põhjustanud lahkumismeeleolusid neil, kes seda lubadust uskuma jäid, ent pettusid. Lahkumismeeleoludele aitab kaasa ka lootusetus ja umbusk Eesti tulevikku. Eesti poliitiline ladvik üritab selliste meeleolude suurenemist piirata sellega, et kutsub üles Eestit mitte kritiseerima. Tegelikult aga sünnitab pessimismi eelkõige nende endi võimetus strateegiliste sihtide puhul kõikide osapooltega arvestada ja nende sihtide nimel tegutseda.
Paigalseisust ei saa välja enne, kui ei ole uuendatud Eesti erakondlikku süsteemi. Harta12, Rahvakogu ja Paide arvamusfestival puudutasid paljusid, sest osutasid Eesti poliitika muutuste vältimatule vajadusele. Muutusi aga nad märkimisväärselt kaasa ei toonud ega saanudki seda erakondade vastuseisu tõttu teha. Parlamentaarses demokraatias on erakondadel endiselt oluline roll uute ja edasiviivate poliitiliste algatuste elluviimises.
Eestit juhtivate parlamendierakondade strateegiline mõtlemine riigist ja rahva tulevikust näib olevat asendunud valdavalt toolist kinni hoidmisega ja pikaks kasvanud parteilise toitumisahela eest hoolitsemisega. Erakonnad on kaotanud sideme kodanikuühiskonnaga ja proovivad seda kompenseerida sisse ostetud turundusteenustega.
Poliitilise süsteemi suletusest tingitud väsinud ja ideedevaene riigijuhtimine tähendab, et meie kodanike teadmised, oskused ja kogemused jäävad üha rohkem rakendamata. Kõrvale on jäetud – või lausa aktiivselt kõrvale tõrjutud – enamik ettepanekuid, mis tulevad opositsioonilt, parlamendivälistelt erakondadelt ja vabaühendustelt, isegi kui nende toetuspind on ühiskonnas märkimisväärselt suur. Ühiskondlikes otsustusprotsessides on ka selgelt alaesindatud teistest rahvustest Eesti elanike arvamus ja naiste potentsiaal.
Eesti jätkusuutlikkuse küsimus ei seisne parem- või vasakpöördes, vaid suutlikkuses juhtida Eesti riiki just väikeriigi eripäradest lähtuvalt, kõigi elanike (olenemata rahvusest, soost ja vanusest) huve ja eesti kultuuri elujõulisuse eesmärki silmas pidades. Eesti tuleviku huvides ei ole enam võimalik edasi lükata avalikku teadmispõhist arutelu järgmistes strateegilistes küsimustes.
Kuidas saavutada poliitilise võõrdumise vähenemine ja valitsemiskultuuri kohandumine, et see vastaks ühiskonna ootustele ja 21. sajandi tehnoloogilistele võimalustele.
Millised demokraatlikud lahendused aitaksid pidurdada rahvastiku kahanemist, mis on tingitud väljarändest ja väiksest sündimusest.
Kuidas tagada eakatele väärikas elu ja sotsiaalne kindlustunne olukorras, kus rahvastiku vananemise paratamatu tulemus on ülalpeetavate arvu kasv ühe töötava elaniku kohta.
Kuidas tagada eesti kultuuriruumi elujõulisus ja areng avatud ühiskonna ja globaliseerunud maailma tingimustes.
Milline on Eestile jõukohane halduskorraldus ja väikeriigile vastav riigikorraldus.
Milliste vahenditega ja mil määral kiirendada majanduse kasvu.
Kuidas teha nii, et Eestis poleks enam puudust kannatavaid lapsi ja lahenduse leiaks palgavaesuse probleem.
Kuidas muuta ühiskonna hoiakuid nii, et kõik Eestis elavad inimesed teaksid ja tunneksid, et see on nende riik.
Kuidas ehitada üles üksteisega tõeliselt arvestav, kaasav ja võrdõiguslik ühiskond.
Kuidas saavutada samal ajal sotsiaalsete eesmärkide täitmisega Eesti ökoloogiline jätkusuutlikkus?
Allakirjutanud leiavad, et ühiskonna edenemiseks ja nende ning paljude teiste oluliste teemadega tegelemiseks on vaja väljuda poliitilisest ummikseisust. Praegune parteiline eliit ei ole selleks võimeline. Pikalt võimul olnud erakonnad on oma kunagise edu pantvangid. Eelmise sajandi lõpus tehtud reforme ja antud lubadusi kantakse veskikivina kaelas ning hirm kaotada lojaalseid valijaid ei võimalda koormast vabaneda ja avatumalt mõelda.
Ühiskonnas on tajutav soov uute poliitiliste ideede ja jõudude järele, kuid edasiminekut ei toimu, kui loodetav uus on aususe ja avatuse loosungi taha varjunud vana. Samm läheb sassi, kui silmad vaatavad minevikku ja süda igatseb seda „vana head” isamaad või „tõelist” Reformierakonda. Vanadesse dogmadesse on kinni jäänud ka opositsioonierakonnad, kelle soov moodustada pärast järgmisi valimisi valitsus varjutab julgust avatult mõelda ja vajaduse korral riskida. Kindlaim ja ohutuim moodus, kuidas võimul püsida, on mitte millegi tegemine.
Mis sa arvad, kas Eesti võib lähiaastatel muutuda tõeliselt inimesekeskseks riigiks, mille piirjooni oleme kirjeldanud? Kui jah, siis on juba väga hästi, sest mõttest algab kõik. Mõttele järgneb sõna ja sõnale tegu. Victor Hugo sõnutsi pole maailmas võimsamat jõudu kui idee, mille aeg on küpseks saanud. Küpsemine toimub aga iga inimese peas ja südames ning ühel hetkel on ühiskond valmis kiiresti uuele arengutasemele liikuma. Meie soov on teada, kas Eesti on uuenemiseks valmis. Kas Eesti on valmis saama riigiks, kus inimesed tõesti tahavad elada?
Eesti tulevikule mõtlevate kodanikena on meie kohustus sekkuda. Algatuse eesmärk on poliitilise paigalseisu murdmine. Algatuse lisas oleme esile toonud oma seisukohad, millega avada diskussioon Eesti strateegiliste valikute üle. Kui sa soovid algatuse lisas toodud seisukohtadest lähtudes Eesti poliitika uuenemist, siis avalda algatusele toetust.
Algatajad:
Andrei Hvostov, Brit Kerbo, Mari-Helene Kaber, Kristina Kallas, Juhan Kivirähk, Jaan Lahe, Karli Lambot, Ain Lutsepp, Elo Lutsepp, Mari-Liis Lill, Silver Meikar, Kärt Mere, Nastja Pertsjonok, Pärtel Piirimäe, Rein Raud, Marek Tamm, Toomas Trapido, Siim Tuisk, Tõnu Viik, David Vseviov
Algatuse Elamisväärne Riik eestvedajate seisukohad diskussiooni avamiseks Eesti strateegiliste valikute küsimuses
Eesti poliitika uuendamise põhimõtted
Strateegiliste väljakutsete lahendamine eeldab valdkondadeülest lähenemist. Plaane, mis pole piiritletud ühe ministeeriumi või omavalitsusüksuse haldusalaga. Väljarände lahendused on seega peidus ka haridus- ja majandusvaldkonnas ning keele ja kultuuri elujõud sõltub muu hulgas sellest, milliseid otsuseid teeme teaduse rahastamises ja kõrghariduse korraldamises.
Majanduskeskkonda ei muuda atraktiivseks ainult ettevõtjasõbralik maksusüsteem, vaid ka salliv ja võrdõiguslik ühiskond. Samuti võimekus teha tarka immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikat ning haridussüsteemi paindlikkus.
Pakume valiku lahendusi, kuidas lõpetada paigalseis ja uuendada poliitikat. Need sõnastused ei ole lõplikud, vaid dokumenteerivad arutelude hetkeseisu. Soovime, et neist kasvaks välja kammitsemata arutelu Eesti tulevikku puudutavate strateegiliste küsimuste üle.
Avatud poliitiline süsteem ja modernne kodanikeriik
Poliitilise süsteemi korraldus peab võimalikult palju toetama oma riigi tunnet. Tõelise kodanikeriigi tekkimise eeldus on hästi arenenud, otsustusprotsessidesse kaasatud ja selles omaalgatuslikku osalemisvõimalust omav kodanikuühiskond. Kodanike riik ei saa tekkida, kui praegune hangunud riigistruktuur püüab kodanikuühiskonna arengut pärssida. Tugev ja iseseisev vabakond on demokraatlikus riigis peamine garant hoidmaks ära võimuliialdusi ja poliitilise süsteemi stagneerumist.
Erakonnad on parlamentaarse demokraatia toimimiseks vajalikud ka 21. sajandil, kuid nende rolli ja ülesehitust tuleb oluliselt ajakohastada. Vertikaalse struktuuriga massiorganisatsioonide asemel vajab ühiskond parteisid, mis suudaksid pidada avatud dialoogi võimalikult paljude huvigruppidega. Erakondi, mis suudaksid eri küsimuste puhul mobiilselt kaasata ja kasutada ajupotentsiaali üle kogu Eesti. Hangumise ärahoidmiseks tuleb taastada poliitiline konkurents parlamendierakondade, erakonnavälise vabakonna ja uute erakondade vahel.
Parlamendierakondadele mõeldud riigieelarvelise toetuse tasakaalustamine konkurentidega, reklaamikulutuste piiramine ja uute erakondade loomise lihtsustamine oleksid esimesed sammud, mis aitaksid vähendada kartelliparteide monopoli. Poliitiliste otsuste tegemises tuleks rohkem kasutada tänapäevaseid digitaalse meedia võimalusi, et kaasata laiemat teadmispotentsiaali ja eri huvigruppe. Tänapäevane digimeedia võimaldab saavutada oluliselt suuremat läbipaistvust otsuste tegemise ja poliitikute töö avalikustamise puhul.
Tuleb taastada parlamentaarne ja avalik Eesti arengu võtmeküsimuste debatt.
Valitsemiskultuuris tuleks asendada loosung „Mul on nüüd mandaat ja võimalus teha, mida ma tahan” põhimõttega „Nüüd on minu kord olla kõiki osapooli kaasav ja arvestav otsustaja, kes lähtub Eesti huvidest”.
Lõimumine
„Sidus ühiskond on tõhusam,” kinnitab sotsiaalse kapitali kontseptsiooni üks alusepanija, tuntud Ameerika poliitikateadlane Robert Putnam. Eesti eesmärk peaks olema jõuda olukorrani, kus kõik ühiskonna liikmed osalevad jõukohasel viisil ühiste hüvede loomises ja saavad neist ka õiglaselt osa.
Üks Eesti ühiskonna arengut häiriv ja pidurdav tegur on eesti ja vene keelt kõnelevate inimeste vähene sidusus. Eesti ühiskond jaguneb kaheks suureks keelekogukonnaks ja inforuumiks. Nende vahel ei ole integratsiooniprogrammidest hoolimata õnnestunud luua toimivat dialoogi, ühiseid väärtusi ega sarnast riigitunnetust. Seda lõhestumist süvendavad erakonnad oma toetajate mobiliseerimiseks.
On viimane aeg, et kõik poliitilised jõud ütleksid avalikult lahti 1994. aastal sõnastatud nn tsiviilokupatsiooni kontseptsioonist. Aastakümneid Eestis elanute ja nende järglaste okupantideks nimetamine oli tolle aja poliitikute viga, mis siiamaani ühiskonda lõhestab.
Me peame oma julgeoleku ja majandusliku edenemise huvides etnilise vastandumise lõksust välja murdma ja tunnustama muu emakeelega kodanikke võrdsete kaasmaalastena. Eesti diplomaadid on sunnitud rahvusvahelistes organisatsioonides pidevalt selgitusi jagama ja põhjendama suure hulga kodakondsuseta isikute olemasolu meie riigis. Selle asemel võiks kodakondsusetuse probleemi otsustavalt lahendada. Sarnaselt 1938. aasta kodakondsusseaduses kehtinud printsiibiga võiks kaaluda eesti keele eksami nõudest loobumist isikute puhul, kes on Eestis sündinud, siin pikka aega elanud ja makse maksnud. Samuti võiks Eesti riik pakkuda kodakondsust alaliselt Eestis elavate mittekodanike lastele, et ära hoida sellised juhtumid, nagu leidis hiljuti aset ühe Kohtla-Järve koolitüdrukuga.
Eestis on vaja tagada toimiv venekeelne, kuid objektiivne ja eestimeelne inforuum, vastukaaluks Venemaalt siia jõudvale varjamatule mõjutustegevusele. Venemaa kaasmaalaspoliitika on Eesti integratsiooniprogrammidele keeruline väljakutse. Kuid selle mõjudele vastandudes ei tohi me vastanduda oma venekeelsetele kaaskodanikele – muidu tõukame neid Eesti riigist veelgi rohkem eemale.
Selleks et Eesti venelased tunneksid Eesti riiki rohkem omana, peaks juhtivatele kohtadele jõudma rohkem vene päritolu poliitikuid ja riigiametnikke.
Majandus- ja maksupoliitika
Vastutustundlik eelarvepoliitika ja ettevõtlussõbralik keskkond on ühiskonna üldise jõukuse suurenemise üks allikas. Majanduspoliitiliste otsuste elluviimine eeldab põhjalikku analüüsi ja huvitatud osapoolte kaasamist. Eesti maksupoliitika muutmise vajadustele on juhtinud tähelepanu nii kodumaised kui ka välismaised eksperdid, ent maksunduse kujundamine poliitiliseks tabuteemaks pole võimaldanud asjalikku debatti.
Meie strateegiline huvi on säilitada Eestis 32% ja 33% vahele jääva üldise maksukoormusega ja tasakaalus riigieelarvega ettevõtjasõbralik majanduskeskkond. Eesmärgiga saavutada SKT reaalkasvuks keskmiselt 3–4% ja ekspordi reaalkasvuks 7–8% aastas. Me peame soodustama mitmekesise ja hajutatud riskidega majandusstruktuuri loomist, eesmärgiga saavutada tootlikkuse tasemeks vähemalt 80% EL-i keskmisest kümmekonna aastaga. Me peame suutma veelgi tugevdada riigi varasemat positsiooni välislaenude ja -investeeringute riiki meelitamise juures.
Kui võrrelda Eesti maksuliste tulude struktuuri EL-i liikmesriikidega, siis saame järgmised suhtarvud: tarbimismaksud – 39,8% (EL-is keskmiselt 28,7%), kapitalimaksud – 6,3% (20,1%), tööjõumaksud – 53,9% (51,2%) (andmed: Eurostat 2012).
Kavandatav tulumaksu määra jätkuv alandamine viib tasakaalu veelgi rohkem paigast ja on eeskätt dividenditulu teenijate, mitte palgasaajate huvides. Ka aktsiiside ja käibemaksumäära tõus on tabanud pigem vaesemat elanikkonda. Kogu diskussiooni koondamine astmelise tulumaksu tondile on põhiprobleemidelt tähelepanu kõrvale juhtinud.
Kui Eesti riik soovib säilitada ligilähedaselt 32–33%-lise pikaajalise üldise maksukoormuse ka järgmiseks 20 aastaks, tuleks töövõtjatel ja tööandjatel saavutada kokkulepe tööjõu maksukoormuse olulisel määral üleviimiseks praegu alamaksustatud kapitalile. Töövõtjate tulumaksuvaba miinimumi tuleks oluliselt tõsta. Et tagada palgasaajate kestev huvi tööjõu tegelike maksumäärade ja selle eest pakutavate avalike teenuste vastu, tuleks kaaluda tööjõumaksude tasumise muutmist töövõtja vastutuseks, kuid säilitada tööandjale nende maksude kinnipidamise kohustus. Koos sellega tuleb muuta ka töötuskindlustus-, tulu- ja sotsiaalmaksu arvestuse korda nii, et töötasu maksukohustust arvestatakse edaspidi kogu tööjõukulult.
Maksukoormuse struktuuri ümberkujundamise tulemusena muutuks töötajate kaasamine väärtuste loomisesse soodsamaks ja selle tulemusena võidaksid ennekõike haridus-, teadus-, teenindus-, meditsiini- ja IT-valdkonnad. Tööjõu maksustamise reform vähendab oluliselt ka kolmanda sektori organisatsioonide, riigibürokraatia ja omavalitsuste ülalpidamise kulusid.
Riik peaks loobuma regressiivsetest maksudest, maksusoodustustest ja toetustest ning nihutama maksukoormust oluliselt rohkem konkreetsete avalike hüvede otsestele tarbijatele. Kuigi maamaks jääb ka tulevikus kohalikuks maksuks, on oluline, et selle laekumisest tingitud ebavõrdsust tasandatakse muude maksudega, sh otse riigieelarvesse laekuva ettevõtte tulumaksuga.
Muutma peab tänast olukorda, kus hargmaistel ettevõtetel lastakse Eestis teenitud kasum eri grupisiseseid laenu- ja tehinguskeeme kasutades maksuvabalt riigist välja viia. Eestis ei osale paljud kasumit teenivad juriidilised (eeskätt hargmaised) isikud sisuliselt avalike teenuste finantseerimises, mida nad aga tarbivad.
Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu riiki lubamise lihtsustamine ja töötajatele optsioonide väljastamise ning maksustamise tingimuste ülevaatamine aitaksid tõsta Eesti majanduskeskkonna konkurentsivõimet ja säilitada investorite huvi Eesti vastu. Oluliseks tuleb pidada ka Euroopa Liidu teenusteturu jätkuvat liberaliseerimist ning digiteenuste ühisturu loomist.
Töökohti loovad ja majanduskasvu tagavad erainitsiatiiv ja eraettevõtted, kuid teatud juhtudel võib nende hea omanik olla ka riik või kohalik omavalitsus. Selliste äriühingute efektiivsuse tõstmiseks tuleb nende juhtimine ja nõukogud lahti parteistada. Riigi- ja omavalitsusettevõtete juhid tuleb valida avalike ja vajadusel rahvusvaheliste konkurssidega.
Kooliharidus
Koolihariduse eesmärk on tark inimene, kes suudab ise mõtelda ja teadmisi loovalt rakendada. Tema panus ühiskonna edenemisse on tänu tema haridusele mitmekordne. Ei tohi unustada, kui olulist rolli mängib targa inimese kujunemises õpetaja isiksus. Et saada koolidesse õpetajaid, kes suudaksid oma isikuga lapsi inspireerida, on vajalik tekitada tööturul konkurents õpetaja ametikohtadele. Samuti näitaks õpetajatele makstud suurem palk Eesti riigi suhtumist haridusse. Sama kehtib lasteaiaõpetajate kohta.
Riigistamise ja standardiseerimise asemel vajab Eesti haridussüsteem suuremat paindlikkust ja innovatsiooni. Koolid peavad saama välja töötada eriilmelisi lahendusi selleks, et lapsed ja noored saaksid õppida iseseisvalt mõtlema, mis lubaks neil leida endale tulevikus koht ühiskonnas. Kooli näo kujundavad koolide juhid. Täna on Eesti koolijuhtide pädevus ja innukus väga varieeruv ning juhtimisoskused sageli kesised. Riik ja kohalikud omavalitsused peavad kindlustama, et kõigi koolide juhid planeerivad, hindavad ja arendavad enda organisatsiooni tööd sisuliselt ja tulemuslikult. Kooli hoolekogude rolli tuleks suurendada sedavõrd, et koolidirektorite konkurssidel oleks hoolekogul otsustav hääl. Koolide juhtimine ei saa olla parteide tagatubade otsustada.
Eesti õpetajaharidust on reformitud taasiseseisvumisest alates. Tänane pilt ei erine aga sisu poolest väga kümne aasta tagusest, kuna reformitud on pigem struktuuri, mitte hariduse sisu. Eesti koolisüsteem suudab tagada õpilaste teadmistes väga head keskmised tulemused, kuid selle jäikus ja liigne standardiseeritus takistab võimekamate laste arengut. Koolisüsteem ei arenda piisavalt tänapäeva maailmas edukaks hakkamasaamiseks vajalikke oskusi ja hoiakuid. Õpetajaharidus tuleks eesmärgipäraselt, teaduspõhiselt ja strateegiliselt lahti mõtestada. Me vajame õpetajaid, kes suudavad õpilaste annete avaldumist toetada kõige paremal ja tänapäevasemal moel. Meie õpilased vajavad senisest rohkem individuaalset lähenemist, mida toetaks näiteks abiõpetajate ja tugispetsialistide senisest suurem kaasamine, kuid mida parendaks ka koolipersonali omavaheline sisuline koostöö.
Kvaliteetne ja taskukohane lastehoid, mis on kõigile lapsevanematele ja hooldajatele rahakoti suurusest sõltumatult kättesaadav, etendab naiste ja meeste tõelise võrdõiguslikkuse saavutamise ning töö-, ühiskondliku ja eraelu ühitamise seisukohast olulist rolli. Pealegi edendab see kohaliku kogukonna ning ühiskonna majanduslikku ja sotsiaalset elu ning on ühtlasi käsitatav majandusmeetmena.
Kõrgharidus ja teadus
Eesti kõrgemate õppeasutuste ülesanne on selliste inimeste koolitamine, kes oskaksid ise uusi teadmisi luua. Selleks peavad aga ülikoolid suutma esindada maailma kultuuri- ja teadustraditsioone ning nende kõige uuemat tänapäevast seisu. Sellest lähtudes peaks Eesti ülikoolide ja teadusasutuste oluline töölõik olema Eesti ühiskonna mõtestamine ja analüüs. Seeläbi tekkinud teadmiste abil saavad ülikoolid rikastada Eesti kultuuri, keelt ja avalikke debatte. Ülikoolide vähesuse tõttu peavad kõrghariduse ja teaduskorralduse põhimõtted olema väikeriigis teistsugused kui suurriikides.
Eesti on pühendanud erakordselt palju jõudu formaliseeritud kvaliteedistandardite loomisele ja üsna tagasihoidlikult panustanud õppejõu isiksuse tunnustamisesse. Õppejõudude palgatase on püsinud aastaid ligikaudu samal tasemel, mistõttu ei ole see enam konkurentsivõimeline isegi Eestis, kõnelemata rahvusvahelisest mastaabist. Doktorantide sissetulek ei võimalda neil pühenduda teadustööle.
Teaduse rahastamise puhul tuleb silmas pidada Eesti majanduse ja ühiskonna analüüsivajadust ning eesti keele ja kultuuri elujõulisuse huve. Eesti teaduse rahastamine peab teenima Eesti ühiskonna strateegilisi eesmärke.
Ülikoolide ja teadusasutuste kaudu tuleb teha tarka immigratsioonipoliitikat. Kutsuda Eestisse võimekaid inimesi kogu maailmast ja valmistada ette võimalusi, kuidas neid pärast õpinguid Eesti ühiskonda ja majandusellu kaasata. Eesti peaks pakkuma võimaluse siin magistri- või doktorikraadi kaitsnud välismaalastel Eesti tööturul rakendust leida ja lihtsustama neile elamisloa ja kodakondsuse andmise korda.
Sündimus ja väljaränne
Väljarännet ja rahvastiku kahanemise protsesse ei ole võimalik keeldude ja käskudega mõjutada, kuid see ei tähenda, et need protsessid ei vaja poliitilist sekkumist. Mis oleks, kui välismaale õppima või tööle läinud noored tuleksid Eestisse tagasi, sest Eesti on pere loomiseks ja laste kasvatamiseks parim keskkond?
Selleks tuleb luua mitte lihtsalt hea, vaid suurepärane lasteaia- ja koolivõrgustik, kõrgetasemeline laste tervishoiusüsteem ning tugiteenused abivajajatele. Meie eesmärk võiks olla muuta Eesti kõige lastesõbralikumaks Euroopa maaks.
Lastele ja peredele suunatud teenused ja toetused peavad olema jagatud vajadustepõhiselt. Lapsevanemate turvatunnet suurendab teadmine, et riik ei jäta lapsi hätta, kui perekond satub raskustesse.
Lapsed ei tohi jääda ilma võimalusest sportida ja osaleda huviringides ning nad peavad saama hea kodulähedase põhihariduse olenemata elukohast. Teenused, mis toetavad puuetega laste peresid, peavad olema kättesaadavad kõigis maakondades ning eesmärgistatud selliselt, et lastevanematel oleksid võimalused töötada, puhata ja osaleda aktiivselt ühiskonnaelus.
Meie loomulik iive on tugevasti negatiivne. Üks põhjus on selles, et alates kolmanda lapse sünnist on paljud perekonnad määratud elama allpool vaesuspiiri. Kolmanda ja järgmise lapse sünd ei tohi olla perekonna vaesusesse langemise põhjus. Tuleb leida paindlikud ja taskukohased lastehoiuvõimalused omavalitsustes, kus ei ole võimalik vanemahüvitise lõppedes lasteaiakohta tagada.
Võrdõiguslikkus ja sallivus
Võrdõiguslik ja üksteisega arvestav ühiskond on ühe areneva euroopaliku ühiskonna edu pant. Muutused algavad ühiskonna hoiakutest, kuid need ei saagi muutuda, kui üldine sallimatus, ülbe suhtumine vähemustesse ja võrdõiguslikkuse eest seisjate halvustamine on poliitilise eliidi hulgas tavapärane. Sallimatus ühiskonnas jääb kasutamata ühe osa elanike potentsiaal, pealegi peletatakse eemale need, kelle panust me arenguks vajame.
Liiga paljud Eesti ühiskonnas ei ole suutnud mõista, et inimõigused on universaalsed ja kehtivad kõigile. Ka neile, kes on ebaseaduslikult riigipiiri ületanud. Ikka veel leidub neid, kes soovivad inimesi lahterdada vastavalt nahavärvile või usutunnistusele.
Sallimatult suhtutakse ka omadesse, Eesti elanikesse. Parteide populistlikes huvides on kinni jäädud Nõukogude Liidu lagunemise aegsete eestlaste ja venelaste rahvuslike vastanduste juurde, mis on nii julgeolekupoliitiline kui ka majanduslik nonsenss. Riigi tasandil peaksime käsitama eestlastena kõiki, kes elavad Eestis ja peavad Eestit oma kodumaaks, hoolimata nende etnilisest päritolust või nahavärvist.
ÜRO inimõiguste nõukogusse kandideerides lubas Eesti ühena oma kolmest kõige olulisemast tegevusest võidelda naiste võrdse kohtlemise ja võrdsete õiguste eest kõikjal maailmas. Selles valdkonnas on kodutöö tegemata jäetud, mida kinnitab ka suurim sooline palgalõhe Euroopa Liidus. Palgalõhe esineb kõigil haridustasemetel – ka kõrgharidusega naised saavad Eestis kõigest 63% sama haridusega meeste palgast. Tuleb küsida, mis on nii suure erinevuse põhjused. Kas soostereotüübid, haridus- ja elukutsevalikud, raskused töö- ja pereelu ühitamisel või eelarvamused? Selge on aga see, et nii väike riik kui Eesti ei saa endale lubada naiste oskuste, teadmiste, kogemuste ja loovuse eiramist.
Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on tänapäevase demokraatia eeltingimus ja oluline põhimõte Euroopa Liidus, mille väärtussüsteemi jagamine peaks meile olema iseenesestmõistetav ka koduste asjade ajamise puhul. End euroopalikuks pidavad erakonnad peaksid tegema sihiteadlikult tööd selle nimel, et poliitilistes esinduskogudes oleksid mehed ja naised senisest võrdsemalt esindatud.
Laste kasvatamine on nii naiste kui ka meeste ühine õigus ja kohustus. Tuleb võidelda sooliste stereotüüpidega, mille kohaselt on laste hoidmine eelkõige naiste ülesanne. See seab naised tööturul haavatavamasse olukorda ning takistab naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamist. Naistel ja meestel on peale laste kohustus ka ka teiste ülalpeetavate eest hoolitseda ning see kohustus võib mõjutada nende võimalusi osaleda täiel määral majandus- ja sotsiaalses elus. Tänase seisuga langevad sellised hooldamise ülesanded eelkõige naiste õlgadele. Tagada tuleb kvaliteetne ja taskukohane ülalpeetavate eest hoolitsemise teenus ning toetada hooldamise kohustuse tõttu sotsiaalsesse isolatsiooni jäänud inimesi.
Sotsiaalpoliitika
Sotsiaalpoliitika põhiline alusväärtus on solidaarsus. Kusjuures solidaarset ühiskonda tuleb käsitada majandusliku edenemise ühe eeltingimusena. Kõikide inimeste baasvajadused peaksid olema kaetud. Keegi ei tohi olla alatoitunud, elada tervistkahjustavas majapidamises, jääda ilma ligipääsust meditsiiniteenustele. Sotsiaalpoliitikat ei saa vaadelda majandus- ja hariduspoliitikast eraldi. Meil oleks vaja pakkuda haridust ja ümberõppe võimalust igale inimesele, kes soovib endale uut ja sobivat töökohta leida.
Kuigi konkurentsipõhises ühiskonnas on alati ka „kaotajaid” ehk neid, kes elavad teistest kasinamalt, tuleks riigipoliitika tasandil võidelda eelkõige palgavaesusega. St olukorraga, kus täiskoormusega töötaval inimesel ei ole baasvajaduste katmiseks piisav sissetulek. Samuti on eriti kahetsusväärne laste olukord palgavaeste ja töötute vanemate peredes. Eesti ei saa endale lubada võimaluste äravõtmist üheltki lapselt.
Tervishoiupoliitika eesmärk peaks olema terve inimene, seega tuleks muuta rõhuasetust haiguste ravilt terve olemisele. Selle saavutamiseks oleks vaja muuta tervishoiusüsteem inimkeskseks (siiani on ta pigem süsteemikeskne). Praktikas tähendab see suurenevat individuaalset lähenemist igale inimesele sünnist surmani, motiveerides selleks patsiendi, perearsti, tervisetoetaja ja eriarstide vahelist koostööd. Tervena elatud eluiga peab pikem olema ning meeste ja naiste vahel peab eluea lõhe vähenema. Praegu elavad mehed keskmiselt kümme aastat vähem kui naised. Samuti on ääretult oluline, et inimene võtab ise koostöös tervishoiusüsteemiga vastutuse oma tervise eest. Tänapäevased ennetus- ja ravimeetodid peavad olema inimestele kättesaadavad.
Hoopis avatumat arutelu vajab küsimus, kuidas lahendada vananeva ühiskonna eakate sotsiaalse turvalisuse ja hooldusega seotud väljakutseid. Pensioniiga ei saa lõputult tõsta, kõigil pole võimalik pensionisambaid piisavalt kasvatada. Eakate kommuunide ja omastehoolduse teema vajavad sisulist kaalumist, samuti kinnisvarapensioni ja tööandja pakutava pensionikindlustuse süsteemid.
Regionaalpoliitika ja kogukond
Kogukonnatundel on inimese heaolu tagamises oluline roll. Siirderiikides on see enamasti üsna vähearenenud, kuid just siin peitub oluline võimalus, kuidas Eesti elu inimväärsemaks muuta. Paraku ei ole praegune valitsuskoalitsioon suutnud teha struktuurseid reforme, mis tagaksid efektiivse ja nüüdisaegse ühiskonnakorralduse ning koos sellega kodanike heaolu paranemise. Tegemata haldusreformi tõttu on suur osa omavalitsusi endiselt väikesed ja nõrgad ning avalikud teenused maapiirkondades sageli kättesaamatud. Samuti on kooli-, haigla- ja ühistranspordivõrgustik raiskav ning EL-i struktuurifondide abi kasutamine toimub valdavalt lühiajalistes huvides.
Sisuliselt puudub Eestis regionaalpoliitika, sest mingit valdkonda reformides ei analüüsita selle kumulatiivset mõju konkreetsetele piirkondadele. Nii on riik kohalikele omavalitsustele peale surunud ülesanded, mida on praeguse rahastamissüsteemi juures võimatu täita. Puudu jääb ka kompetentsist, mis tähendab, et teenuste kvaliteet on piirkonniti ebaühtlane.
Eesti riik vajab halduskorralduse auditit ja säästva riigipidamise reformi. See reform peaks puudutama kogu riigiaparaati – ministeeriumitest allasutusteni. Tuleb küsida, milliseid riiklikke institutsioone me vajame ning milline peab olema nende juhtimise ja koostöö loogika, et see vastaks 21. sajandi ühiskonna vajadustele.
Regionaalpoliitika algab nüüdisaegse haldusmudeli kujundamisest. See tähendab muu hulgas omavalitsustele iseseisva ja autonoomse maksubaasi tagamist. Selleta on detsentraliseeritus ainult poliitiline sõnakõlks, sest nn katuserahadest sõltuvad omavalitsused jäävad sisuliselt riigi (parteide) kontrolli alla. Haldusreformi suurim pidur ongi poliitiline süsteem, kus kohalikud omavalitsused on võimuvertikaali osa – erakondade kasvulava ja poliitiliste töökohtade jagamise koht.
Omavalitsustes tuleb toetada kogukondade arengut. Senisest rohkem võiks olla võimalusi elu aspekte ise korraldada, olles kogukonnas teenuste osutaja, nt laste hariduse, esmatasandi tervishoiu, eakate eest hoolitsemise jne.
Selleks tuleks sisse seada võimalus kolmepoolseteks läbirääkimisteks kogukondade, omavalitsuste ja riigi vahel, et anda konkreetses valdkonnas konkreetsele kogukonnale suurema otsustusõiguse. Sellega kaasnevalt ka maksuraha suunatud kasutamiseks.
Ökoloogiline jalajälg
Mis tahes otsuse tegemisel on vajalik mõelda võimalike otsusevariantide sotsiaalsele ja ökoloogilisele mõjule, nii Eesti kui ka laiemas kontekstis. See omakorda eeldab toetava infosüsteemi olemasolu, mis laseb alternatiivide mõjusid kiiresti hinnata. Selline infosüsteem peab olema suuresti avalik, mõeldud kasutamiseks nii riigiasutustele ja omavalitsustele uute projektide mõjude hindamiseks kui ka jätkusuutlikkust praktikas rakendavatele inimestele, ettevõtetele ja vabaühendustele.
Eesti maa ja selle ökosüsteem on otseselt seotud Eesti ühiskonna jätkusuutlikkusega. Täiesti võimalik on parandada vee kvaliteeti reostuse vähendamise, allikate jt looduslike veesüsteemide taastamise abil. Majanduslikult on üha mõistlikum toota Eestis energiat taastuvatest allikatest. Ökoloogiliselt innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamine ja rakendamine võiks Eestile tuua liidripositsiooni selles kiiresti kasvavas valdkonnas.
