Uue põlvkonna film „Risttuules” ei osuta, parasta ega torgi
Öeldakse, et inimese elu sõltub tema kohanemisvõimest. Üks tõestisündinud lugu on rääkida ka Erna Tammel. Reedel publikuni jõudev 1941. aasta juuniküüditamisest kõnelev täispikk mängufilm „Risttuules” on karmimast perioodist Erna elus. Mis, nagu lõpuks selgub, on tehtud valikute tagajärg.
Filmi pealkirjale mõeldes avastan umbes seitse Eestis sündinud sarnase nimega linateost. Mõni on dokumentaalsem, teine veidi mängulisem, kuid ei ühtegi otseselt küüditamisest kõnelevat teost. Nüüd on.
Ja siis see algab… 27-aastane filosoofiatudeng Erna Tamm (Laura Peterson), tema väike tütreke ja abikaasa saavad tol ööl aega vaid õrnad 20 minutit. Kelleltki pole küsida, mida kaasa võtta. Mõjus on hetk, mil filmi pealkiri ekraanile laotub ja sealt kaob. Siitmaalt hoian hinge kinni, sest nii kerge on ju oma ootuste ja väärkujutluste tõttu pettuda. Kuid kuidas saab nähtu vale olla? Minejaid oli ju 10 000, nii ka lugusid, ning see on üks neist, uue põlvkonna tegijate (auväärseim filmimeeskonnast on oma sajandat filmi tegev rekvisiitor Pille Maris Arro ja noorim lavastaja Martti Helde) jutustus.
Ühel hetkel tundub mulle, nagu istuksin vanaema sünnikodu ajatolmusel pööningul, süles suur kulunud servade ja paksude papplehtedega album, ainult et iga pilt on kolmemõõtmeline. Vaataja on aga osaline ka rohmakate kinoprillideta ning tuulel on kanda üks peategelase rollidest. Sest filmis on kasutatud ehtsaid tuultesalvestisi, mis tehtud siinsamas Maarjamaal ja seal kuskil Siberis.
Tuttavad nimed
Korraga eristab kõrv ühest kasvavast tuulehoost nimesid, kuulen ka endale tuttavaid. Jah, nad on need, kes 1941. aasta juuniööl rongile tõsteti, on neis iilides kui keerlevad liivaterad, täites veena silmad ning torkides nüüd vaataja puhanud palgeid.
Jah, „Risttuules” ei ole tavapärane (ehkki on tabavalt kurbvalus elusaatuse ja inimsuhte lugu) film väga mitmel põhjusel. Kuid peamine neist on loo jutustamise meisterlikkus, milles on osa rohkem kui tuhandel tegelasel.
Kaljo Kiisa stipendiumi laureaadi Helde juhtimisel nelja aasta jooksul valminut tuleb vaatama minna. Kasvõi seepärast, et mõista ja hinnata elu, mida täna elame. Kuid kinoõhtut plaanides varuge aega ka pärast seanssi. Tõenäoliselt ei soovi te pärast saalist väljumist mõnda aega muud kui vaikida.
„Risttuules”
Lavastaja ja stsenarist: Martti Helde
