Margus Allikmaa: minu argumendid jäävad tähelepanuta

Seitse aastat Eesti rahvusringhäälingut juhtinud Margus Allikmaa hinnangul on praeguse koosseisuga väga keeruline jätkata.

Tundub teile, et olete oma majas üksi jäänud?
Selle pinnalt, mis toimus eile [neljapäeval – toim.] üldkoosolekul, jah, kindlasti. Aga see teeb mind väga murelikuks. Mul on suhteliselt selged argumendid, aga neid ei kuulata. Iga inimene, kes on kunagi organisatsioonis töötanud peaks aru saama, et inimesi aeg-ajalt vahetatakse välja, kui tekib probleeme.

Mis siis nüüd edasi teha?
Ma arvan, et seda ei lahenda ühe-kahe päevaga. See on suhteliselt pikk protsess. Kahjuks on hetkel võetud kaitsepositsioon. Inimlikult võib seda muidugi mõista, aga kui kasulik see on organisatsioonile – eks aeg näitab.

Miks ringhäälingu töötajad Kaljuveeri toetavad?
Kindlasti on tegemist väga tubli mänedžeri ja kolleegiga. Teatud piirini on mõistlik kolleegi toetada, sellest ma saan suurepäraselt aru. Paljudel tekkis alateadlik hirm, et järgmiseks võetakse ette tema.
Olen korduvalt rõhutanud, et teised toimetused on oma tööga väga hästi hakkama saanud, rohkem kedagi ei vallandata. Probleeme on ainult sporditoimetusega, kelle suhted alaliitudega on muutunud keeruliseks. Teised toimetuste juhid seda kahjuks ei näe. Kui te helistaksite Jüri Ratasele või Erich Teigamäele, siis te saaksite aru, millest ma räägin.

Aga kui helistan Hanno Tombergile, mis tema ütleb?
Pole päris kindel. Ta on hingelt väga tubli spordimees, aga tema jaoks on ainult „meie õigus“, kõik teised ideed on teisejärgulised. Teiste tõde ei loe midagi. Mina olen alati püüdnud arvestada ka meie partnerite huvidega ja luua igas olukorras kompromiss.

Milline sisekliima juhtkonnas valitseb?
Varem pole mingisugusid probleeme olnud. Kõik olulised vaidlused oleme lahendanud konsensuslikult.

Nüüd on tekkimas selged leerid – teie ja Tomberg. Kelle poole juhatuse kolmas liige Joel Sarv kaldub?
Seda peate ikka temalt küsima, aga eelmisel nädalal, kui jutuks olid sporditoimetuse probleemid, toetas ta mind.

Üllatas teid, et Kaljuveeri-küsimus nii paljusid puudutas?
Eks ma oskasin sellega arvestada, et lihtsalt sellega ei lähe. Asi pole ju üksnes Kaljuveeris. Meie palgad on ajakirjandusturul küll suhteliselt konkurentsivõimelised, aga alati tahaks natuke rohkem. Sellest ka pinged. Seni oleme püüdnud hoida oma töökeskkonda stabiilsena, et siin oleks mugav ja turvaline. Kõik olulised tipptegijad on püsinud omal kohal. Nüüd järsku võtsime kellegi kohta kõigutada ja kohe tekkis kahtlus – kas sellesse on segatud Reformierakond, kellega ma pole 10 aastat mingisugust puutumust omanud.

Aga on siis? Need olümpiakomitee tegelased, kes ERR-i spordiprogrammi kritiseerida võtsid, on valdavalt Reformierakonnast. Kummutage need vandenõuteooriad, et olete jätkuvalt erakonnast sõltuv.
Päris mitme alaliidu eesotsas pole Reformierakondlast. Ja mis ma teha saan, et alaliitudes tegutseb poliitikuid? Mina püüan nende soove mõista: kui ETV eetris on 110 jalgpallimängu, aga praktiliselt mitte ühtegi korda võrkpalli, siis on see pisut tasakaalust väljas. Kui võrkpallikoondisel on tähtsad kvalifikatsioonimängud, oleks vastutustundetu jätta see näitamata. Kus on siin erakondlik seos?

Kas mõni poliitilise taustaga inimene on teile helistanud ja andnud nõu, kuidas võiks televisiooni teha?
Aja jooksul on helistanud väga palju poliitikuid ja öelnud, mis on valesti olnud, mis pole meeldinud. Olen viisakalt ära kuulanud ja tavaliselt need ongi jäänud juttudeks. Mõnikord on inimene ise aru saanud, et polnud kuigi sisuline etteheide – poleks pidanud helistama. Samas tuleb tunnistada, et neid kõnesid on jäänud üha vähemaks.

Võib-olla olete muutunud neile meelepärasemaks?
Vastupidi-vastupidi. Neid kõnesid pole kunagi toimetustesse edasi viidud. Need legendid, et kellelgi on telefoniõigus, kuuluvad 1990ndatesse.

Kui palju kulub ERR-il jalgpalli meistrivõistluste näitamiseks?
Umbes 55 000 euro ringis. See on päris kopsakas summa, mille eest saaks teha päris palju.

Viimast mängu vaatas alla viie tuhande inimese. On seda piisavalt?
Midagi rõõmustavat selles pole.

Üldkoosolekul heitsite Kaljuveerile ette Veerpalu kohtuvõidu nimetamist aasta spordihetkeks, sest see kahjustavat ERR-i mainet. Kui palju antud skandaal seda teeb?
Kindlasti teeb. ERR-i mainekahju on suur. Teisalt, kes selle skandaali püsti pani? Ühe töötaja asendamine teisega ei saa olla skandaali põhjus. Kes on seda veeretanud? Mina pole küll tahtnud meievahelist jutuajamist, kus ma palusin tal oma kohast loobuda, skandaaliks teha. See on täiesti ebaloomulik! Kas te kujutate ette, et erameedias toimuksid sellised asjad?
Need probleemid pole tekkinud üleöö ja muidugi ma nägin ette, et see [Kaljuveeri vallandamine] ei lähe kergelt. Olen seda aastaid kaalunud. Esimestel aastatel arvasin, et küllap probleem laheneb. Küll me suudame oma valikuid põhjendada ja spordisündmuste valikut avardada. Aga olukord ei paranenud. Usaldus juhatuse, selle esimehe ja osakonnajuhi vahel aina mõranes ja mõranes ja mõranes, asju kogunes tilk tilga järel. Kaua saab sellist pinget kanda?

Kas Kaljuveer omapoolt pingutas, et pingeid maha suruda?
Minu meelest mitte.

Heidate talle ette toimetuse ühiselt tehtud otsuseid. Kuivõrd peaks juhatus ajakirjanike loometöösse sekkuma?
Nii vähe kui võimalik. Selline on üldreegel, kui kõik üldised põhimõtted on korras. Kui suhted partneritega on korras. Siiani on meil õnnestunud seda joont päris hästi hoida. Spordivaldkonnas tuli nüüd väike erand teha.
Juhatuse liikmetel on päris suur vastutus kanda. Ilma võimaluseta vajalikel hetkel sekkuda ja midagi muuta, on sõna „juhtimine“ tühipaljas sõnakõlks. Tarkus on seda võimalikult vähe kasutada.

Kui vaadata konkreetsemalt, miks teatud spordialad eetrist välja jäävad, pole süüdi kaugeltki Kaljuveer. Kui nõukogu ei luba reklaami eetrisse ja alaliit ilma nõusse ei jää, on toimetuse juhi käed seotud.
Ei-ei-ei. See mehhanism on märksa keerulisem, kui lihtsalt – kas sponsoriga või üldse mitte.
Iga ülekanne, selle tehniline teostus ju maksab. Selleks peab ERR kulutama oma raha. Tavaliselt katavad suurvõistluste korraldajad sellest ühe osa. See raha saadakse sponsorreklaamidest. Kui nõukogu reklaami eetrisse ei luba, siis seda rahalist tuge ei anta ja tekib küsimus, kas meil, ringhäälingul, endal on seda raha. Me oleme võtnud suuna näidata sponsorreklaame võimalikult vähe. Lihtsam ja tasakaalustatum on teha ilma. Lihtne on öelda, et korvpall läks üle TV3-e, sest me ei saanud nõukogult luba. See on aga osa tõest. Kui pingutada, siis mõnikord on võimalikud ka teistsugused lahendused.

Miks peab rahvusringhääling näitama spordialasid, mida keegi ei vaata?
Rahvusringhäälingul on teistsugune ülesanne kui eraõiguslikul meedial. Seaduses on öeldud, et peame toetama kultuuri, spordi, hariduse ja teaduse edenemist. Selleks tuleb ka neid esindavate katusorganisatsioonidega koostööd teha. Vahel tuleb näidata ka selliseid alasid, kus ei ole väga suurt vaatajahuvi. Kui rahvasport vajab toetust, siis meedia roll on siin ülivõimas. Kui lisaks jalgpallile näitame ka sõudmist ja ujumist, anname olulise panuse nende valdkondade arengusse. See ongi ringhäälingu kohus.

Tomberg väitis, et leppisite aastaid tagasi kokku, et spordile lähenetakse samamoodi nagu meelelahutussaadetele: „nende eesmärk on, et neid vaataks võimalikult palju inimesi“.
Mina ei tea, kellega see niimoodi kokku lepiti. Selline kokkulepe on ilus ja tore ja lihtsustab valikuid, aga kindlasti ei käi kokku seadusest tulevate põhimõtetega.

Teie alluvad soovivad Tombergi jätkamist. Kuidas senise juhatuse jätkamist ette kujutate?
Seda on päris raske ette kujutada. Pean selle üle veidi mõtlema. Kindlasti pole aga kõik sillad põletatud. Kaugel sellest! Me pole ju teineteise vastu inetuks läinud.

Olete ühes intervjuus öelnud, et suudate leppida laiskuse, lohakuse ja tähelepanematusega, aga ei aktsepteeri pahatahtlikkust. Nüüd on teil endal Kaljuveeriga isiklik vaen.
Kui tööandja ja töövõtja vahel on lahkhelid, siis võib sellele panna igasuguseid nimesid: pahatahtlikkus, mõistmatus, mitte tunnustamine …

Keegi peab lahkuma?
Nii on elus alati, midagi teha ei ole.

Küllap te ei oodanud Kaljuveeri vallandamisele nii suurt vastuseisu. Olete oma otsust kahetsenud?
Kahetsemine tähendaks seda, et ma tunnistaksin oma valeotsust. ERR-ile on pikas perspektiivis kasulikum, kui spordiosakonna juhtimises toimub muutus. See ei pruugi tähenda automaatselt, et kõik läheb kohe paremaks, aga ma olen vähemalt proovinud muutust tuua.

Kogu loo kõige inetum tahk on see, kuidas te Kaljuveerile vallandamisest teatasite. Enda väitel kuulis Kaljuveer sellest „Aktuaalse kaamera“ uudistest.
See on nüüd täielikult faktide moonutamine. Mina olen seda suusõnaliselt Kaljuveerile öelnud palju varem, et peame töösuhte lõpetama. See oli talle enne teada.

Oli teil kavas veel kedagi vallandada?
Praegu küll ei ole mitte mingit plaani ja sellist plaani pole ka ühegi teise inimesega varem olnud.

Juhile on tähtis tema usalduskrediit. Kui palju teil seda alles on?
Ma ei tea. See on väga õige küsimus, aga ma tõesti ei tea. Väga palju sõltub nõukogu positsioonist, keda nemad toetavad. Eks ta keeruline saab olema. Kui ühe organisatsiooni usalduskrediiti saab nii lihtsalt hävitada, siis pikas perspektiivis tuleb leida lahendus, kuidas seda taastada. Vastasel juhul lõhutakse järgmine kord mõne teise inimese usaldust.

On teile viimastel päevadel keegi toetust avaldanud?
On ikka, on ikka.

Äkki on nüüd sobiv aeg ametist tagasi astuda?
Selle otsustab nõukogu. Ma ei arva, et see oleks hea variant. See muudaks organisatsiooni üsna turbulentseks, juhitamatuks.