Juhtkiri: Aeg mõelda Euroopa asjust

Kolme kuu eest, kui erakonnad hakkasid Euroopa Parlamendi valimisteks nimekirju koostama, tundsime juhtkirjas muret, et siinsete valimiste keskmesse võidakse tõsta Eesti-sisesed rahvustevahelised hõõrumised – teema, millega europarlament ei tegele. Praegu, kui valimisteni on jäänud üks kuu, saab öelda, et õnneks pole päris nii läinud.

Kuid Ukraina sündmuste tõttu on Venemaa ja venemeelsuse teema siiski suurelt päevakorras. Mõnigi tippkandidaat püüab rajada oma valimiskampaania Vene-vastastele sanktsioonidele, EL-i Vene-poliitikale jms küsimustele. Oleks ka kummaline, kui ei püüaks. Euroopa Liidu Venemaa-poliitika läheb Eestis paljudele korda, hoopis rohkematele ja isiklikumalt kui näiteks Taanis või Itaalias. Aga sellega on siiski üks probleem. Euroopa Parlamendil ei ole Euroopa Liidu välispoliitikas erilist kaalu. Europarlament on küll vastu võtnud Krimmi annekteerimist hukkamõistva resolutsiooni, kuid sellega tema võimalused asjade kulgu mõjutada praegu suuresti piirduvad.

Olgu Vene küsimus kui tahes põletav, peale kandidaatide vaadete neis asjus tasub huvi tunda nende kompetentsi ja meelsuse vastu euroteemadel – olgugi need vahel pealtnäha igavad ja neis ette võetavad muudatused äärmiselt pikaldased. Uus Euroopa Parlament suunab EL-i tegemisi terves hulgas küsimustes, mis ühel või teisel viisil avalduvad meie igapäevaelus: siseturu ja tööjõu vaba liikumise regulatsioon, CO2-poliitika, ühtne põllumajanduspoliitika, rahvusvahelised kaubanduslepped (näiteks EL-i ja USA vabakaubanduslepe)…

Europarlamendi praegusel koosseisul oli otsustav roll näiteks võltsimisvastase kaubanduslepingu ehk ACTA tagasilükkamises. Ta lükkas tagasi Euroopa Komisjoni eelnõu, mille eesmärk oli tõsta CO2 kvootide hinda. Sel kevadel oli europarlamendis arutusel eelnõu, mis näeb ette kaardimaksete vahendustasudele üleeuroopalise lae seadmise, ja eelnõu, mis näeb ette mobiiltelefonide rändlustasude kaotamise. Neile eelnõudele seaduse jõu andmine jääb parlamendi uuele koosseisule.

Eestile on Euroopa Parlamendis ette nähtud kuus kohta 751-st. Võrdluseks: Saksamaal on 96 ja Poolal 51 kohta. See tähendab, et Eestis peab eriti hoolikalt kaaluma, kellele valimistel oma hääl anda. Et Eesti saadikud vähegi mõjule pääseksid, peavad nad tundma üleeuroopalisi teemasid, suutma olla eestvedajad ja koondada teiste parlamendisaadikute hulgast enda ümber mõttekaaslasi.