Tarmo Leinatamm homses LP-s: kui ma 60. sünnipäevani välja vean, siis tean täpselt, kuidas seda pean
“Kas te ikka teate, et helistasite mulle,” küsib dirigent Tarmo Leinatamm (56) talle omase muhedusega ja täpsustab enesekriitiliselt: ”mu hääl on ju veidi muutunud, välimuski...”
Jah, ma tean, et pea kolm aastat tagasi sai Tarmo neljatähelise diagnoosi – vähk. Kuid Kreisiraadiost tuttava hääle tunnen eksimatult ära siiski, ehkki selles on aimatav väsimus.
“Unega on tõesti nüüd kehvemini, aga eks ma sõidan palju ringi ka – uni ei jõua lihtsalt igale poole järele,” kommenteerib Tarmo jätkuvalt täiesti tõsisel toonil. Ometi muheleme me hetk hiljem seepeale koos.
Just huumorisoon ja Tarmo hoiak on need, mis annavad meile võimaluse temaga nüüd, pea kolm aastat hiljem kohtuda. Kõik kestab endiselt, kuid tublid peotäied tablette ja jätkuv keemiaravi pole ainsad, mis Tarmot jalgel ja “käigus” hoiavad.
Öeldakse, et vähki haigestumine muudab inimese kurjaks ja viib lõpuks enesega igaveseks kaasa. Just see ütelus on põhjus, miks Tarmo on otsustanud teisiti elada. Mees on teinud rahu enese, oma mõtete ja lähedaste ning “kaaslasega” – nagu ta piraka ahvena suurust kasvajat nimetab.
Tarmo ei varjagi, et räägib selle naba kõrval laiutava tegelasega iga päev ning lubab talle, et mängib ja dirigeerib jätkuvalt ilusat muusikat. “Mulle tundub, et talle kohe meeldib see,” muigab dirigent.
Me kohtume aga märksa askeetlikumas keskkonnas – riigikogus, Toompea lossi neljandal korrusel, rahvasaadik Leinatamme töökabinetis. Sõidame sinna mugavuse mõttes liftiga, ja piki koridori toa ukseni astudes jääb mulje nagu kõnniks mees mööda vett – ühteaegu nii iseteadlikult ja õrnalt. Sirge rühiga astub ta tuppa, istub oma töötooli ja sõidab sellega diivanile lähemale.
Nüüd võib küsida kõike – kaaslaste, võimaluste, muusika, sõpruse ja elufilosoofiani välja. “Peaasi, et ei tuleks mingi kurb lugu, sest elus on ju nii palju ilusat…”
Niisiis: kuidas dirigeerida elu, kui kasvaja su sees esimest viiulit mängib?
Eestlasele on mures ja valus pigem omane endasse tõmbuda ja vaikides taluda, teie aga otsustasite eelmisel aastal oma sünnipäeval, 2. septembril, oma haiguse looga avalikkuse ette tulla. Miks nii?
Kahtlesin kaua, kas rääkida või vaikida. Lõpuks otsustasin, et kui minu lugu saab muuta eest meeste tervist paremaks, siis on avalikuks tulek õigustatud. Nii ma siis “Ringvaatele” läinud sügisel rääkisingi. Minu sõnum on endiselt sama - 40ndates mehes ja miks mitte ka nooremad – minge palun arsti juurde ja saage teada, et teie tervisega on kõik korras. Ning olge enda üle uhked, et astusite sellise julge sammu. Ja kui esimese vereprooviga selgub, et tervis päris korras pole, siis on teil veel kõik võimalused täielikult paraneda.
Olen osaline liikumises “Mehed liikuma”, mis tähendab, et koos arsti Kristo Ausmehega käime mööda Eestist ja seletame, kuidas ja mida tervema tuleviku nimel teha. Ning mul on tegelikult ka üks unistus: et ka mehed võiksid saada enesele ühe sellise bussi nagu on naistel rinnavähibuss. Meestele oleks vaja eesnäärmebuss. Selleks, et inimesed saaksid kohe analüüsi ära teha. Ent hirmutamise ja sundimisega ei saa seda kõike teha. Pigem peab sõnum olema positiivne – mine arsti juurde ja saa teada, et sa oled terve. Sest su lapse ja lapselapsed tahavad sind näha ja kaua veel koos elada.
Kuidas inimesed teisse nüüd pärast haiguse avalikuks tulekut suhtuvad?
Haletsust ei ole ma õnneks kuskil ja kordagi kogenud. Seda ma ei talukski.
Mu lähedased on kogu protsessis koos ja kes teavad, ikka küsivad, et kuidas analüüsid on läinud. neid käin andmas iga kolme nädala tagant – ei saa õieti kuhugi puhkuseks äragi sõita. Keemiaprotseduuride järel iga kolme nädala tagant kingivad lähedased mulle rahu, sest nad teavad, et ravijärgsed päevad ei ole just kõige lihtsamad, kuni kogu ravil saadud keemia kehast välja jälle saab. Seni aga, kui ma soovin üksi olla, siis saadakse sellest aru.
Sel nädalal on just see protseduuride nädal – esmaspäeval andsin analüüse ja reedel oli keemia.
Tervisehädad on ka millegi tagajärg, kuid on omamoodi naljakaski, et toonase rabamiseta ei oleks te elu vaat et üheski mõttes selline nagu on – Kreisiraadiole on järgnenud kreisi elu.
Jah, võib nii öelda küll. Vanasti olime nagu sukad ja saapad koos – iga nädal ikka paar korda kohtusime ja rääkisime. Nüüd on igaühel (Leinatammega koos tegid Kreisiraadiot Hannes Võrno ja Peeter Oja – P.K.) oma elu.
(jääb mõttesse) Hannes tuli nädal tagasi laupäeval Afganistanist ja käisin tal Ämaris vastas, kuna olen riigikogu liige ja riigikaitse komisjoni liige. Seal ma siis tähtsate meeste rivist lehvitasin talle. Me ei olnud pool aastat näinud, ja ehkki seal oli nüüd lõpus rahulik, oli temagi muutunud – alla võtnud ja kenasti pruun.
Hannes on alati püssimees olnud, ta on ju ka kirglik jahimees ja nüüd on tõmmanud täiesti militaarsuse lainele. Näen, et ta on õige koha peal.
Peeter on leidnud ka väga kihvti elu nüüd monoetendust tehes. Stand Up on täpselt tema stiil, olen paaril korral vaatamas ka käinud, iga kord ju erinev. Ma näen, kuidas talle meeldib seda teha. Ja just nimelt üksi, sest pärast Kreisiraadio lõpetamist ei tekkinud tal kellegi teisega enam sellist klappi.
Kreisiraadiost, kolmes senini lahutamatust sõbrast, Eurovisonist, inimsuhetest ja muidugi tervisest räägib Tarmo Leinatamm pikemalt laupäevalehe seekordses intervjuus. Juba homme, LPs!
