Mikael Õun: „Ma püüdsin teda veepinnal hoida, et ta ei upuks. Ta külmus surnuks.”

Mikael Õun tegi ainsad kaks Estonia laevahuku ajal tehtud fotot, mis olid abiks ka uurijatele. Eestisse aitas missioonitundega Mikael vedada lastekodulastele annetatud mööblit ja tehnikat. Õun räägib õnnetusest insenerliku täpsusega, detaile säästmata. Rääkimine on ainult abiks.

Mikael Õun jäädvustas 1994. aastal endalegi ootamatut midagi haruldast. Tema kaamerast pärinevad kaks ainukest fotot, mis on Estonia laevahuku ajal tehtud. Neid kahte ülesvõtet on kasutatud Estonia laevahukku uurides sündmuste rekonstrueerimiseks. Kuid Mikaelil on rääkida hoopis olulisem lugu. Ta ei käinud Tallinnas sugugi lõbusõidul. Ta oli Eestis mitmendat korda ja otsis koos eestlasest isaga kontakti siin elavate sugulastega. Estonia õnnetuse ööl oli ta aga tagasiteel reisilt, kus aitas veoautoga tuua Eestisse Rootsis annetatud mööblit ja kodutehnikat, mis oli mõeldud oma elu alustavate lastekodulaste keskusele.

„Tere!” hõikab Mikael õhtul külla saabunutele oma Stockholmi äärelinnas asuvas ridaelamus trepil vastu jalutades. Tal on parajasti pikk tööpäev seljataga ja nii ka meil. Kohtume kella üheksa ajal õhtul tema kodus. Ma ei ole enne külaskäiku veel uurinud, kas tema perekonnanimi, mis rootsipäraselt kirjutatuna on Öun, võib tähendada Eesti päritolu. Rõõmus „tere” ja eestikeelne jutt, et ta eesti keelt ise ikka väga hästi ei räägi, annab aimu, et ju on ikka tegu Eesti juurtega rootslasega. Ka Mikaeli abikaasa mõlemad vanemad on Eesti päritolu ja ka abikaasa tervitab meid ladusas eesti keeles, kui ütleb, et pisike meile vastu jooksev koerake ei ole ohtlik.