Jüri Estam: G20 kohtumine kui Venemaa ja Lääne abielulahutus

Egas G20 riigid polegi Putinit nii väga hirmsasti kohtlemas, küsimus on hoopis selles, kes kohtleb keda halvasti.

Punaseks jooneks osutus Krimm annekteerimine. Putin tõmbas selle ise, tema oli proaktiivne pool. Põhjus-tagajärg. Läänel tulnuks tegelikult reageerida juba Gruusia puhul. Parem hiljem ja suhteliselt lahjalt kui mitte kunagi.

Kas Lääs kohtles Hitlerit halvasti, kui viimane viis läbi Austria Anschlussi ehk de facto annekteerimise märtsis 1938, või tõmbas Hitler sellise reaktsiooni iseenesele kaela? Kumb tuli enne, kas kana või muna?

Iga riik, mis saabub tippkohtumisele nelja sõjalaeva saatel, saab ülimalt jaheda vastuvõtu osaliseks. Ime hoopis, et reaktsioon taolise mõõgatäristamise puhul sedavõrd leebe oli! Isegi Angela Merkel, kes Putiniga eelnevatel aastatel kujundlikult öeldes kurameeris, konstateeris lõpuks: "Nüüd aitab"". Et ka tema (suur) kannatus on katkenud.

Mis on aset leidnud, on lõplik (vähemalt praeguseks!) abielulahutus Venemaast. Energeetika osas kulub aega enne, kui Euroopa suudab kasvatada uusi veene ja artereid nende asemele, mis teda Venemaaga praegu veel seovad, kuid suhetehoidmise ja illusoorse pingelõdvenduse seisukohalt on isegi idealistlik ja sinisilmne Lääs muutunud või muutumas nägijaks. On koju jõudmas, et NSV Liidu "lagunemine" oli suuresti vaid illusioon, kui mitte petekas. Õigemini toimus ajavahemikus 1985-1994 NSV Liidu saneerimine või siis tagasiminek Vene impeeriumi juurde.

Lääs hellitas kaua lootust selle suhtes, et Venemaad annab Lääne tähenduses demokraatlikuks muuta, ja et võiks leida aset mingisugune integratsioon Ida-Lääne suunal. Nüüd on varasem tõus asendunud lõpuks selge mõõnaga.

Kolumnist Roger Cohen avaldas 6. novembril arvamusloo, milles kirjeldas ca 25 aastat väldanud presumptsiooni Lääne kollektiivses teadvuses, mille kohaselt hellitati lootust, et Venemaa põkkub aja jooksul Läänega, ka kui see käib üle kivide ja kändude.

Cohen hüüab sisuliselt: mõistke ometi, et Venemaa on pööranud näo jäädavalt eemale Läänest. Ning mitte ainult. Vladimir Putin on kaotanud huvi Lääne vastu. Ise kahtlen selles, kas tal seda kunagi tegelikult olemas oli, nii nagu Lääs vahepeal kujutada soovis.

Lääs huvitas Putinit vaid sedavõrd, nagu ta oleks õnnestunud arendada "jaga ja valitse" strateegiat, mis oleks eraldanud Euroopa jäädavalt Ameerikast, kuid see ei läinud tal korda - igatahes mitte täiel määral. Putin portreteerib Läänt Coheni sõnutsi nüüd kui olemuselt vigast, aga ka kiskjalikku tsivilisatsiooni, milleks Venemaa kujuneda ei soovi. Lääs ei ole enam Venemaa mängupartner. Venemaa tahab kujutada endast oma huve jõuliselt arendavat alternatiivi Läänele. Mõni ime siis, kui Lääs selles liivakastis Putiniga enam mängida ei soovi.