Elu ilma hammasteta: pidevalt häbened ja tööd ei leia
Raina on särtsakas naine, kel on kodus abikaasa ja kolm last. Ta on elurõõmus ja jutukas, viskab nalja ja ütleb, et see on tal aidanud hambutuna olemisest üle olla. Tema suus olid mõni aasta tagasi ainult mustad köndid.
Raina sõnul olid ka tema emal kehvad hambad ja kuigi ta ise on alati hammaste eest hoolitsenud ja lapsepõlveski iga päev hambaid pesnud, läksid hambad ikkagi ükshaaval välja.
„Kui ma 2011. aastal Inglismaalt tagasi tulin, läksin Eestis arstile. Lasin kõigepealt ühe hamba välja tõmmata. 45 eurot. Järgmine kord lasin kaks hammast välja tõmmata. 80 eurot. Aga miinimumpalgaga ei saa ka seda teha,” tõdeb Raina. Hammaste väljatõmbamine vähendab küll põletikukoldeid, aga esteetiliselt on suu sama kole kui enne. Uute hammaste suhu panemine tundub utoopiline. Terve suutäie implantaatide panekut võrreldaksegi väikse sõiduauto hinnaga.
„Oma rahaga saaksid uued hambad järgmises elus,” ütleb Raina.
„Mulle on otse öeldud, et tulge tagasi, kui teil on hambad suus,” toob Raina näite suure tanklaketi töövestlusest. „Kõik kohad, kus tuleb inimestega suhelda, on välistatud. Selver ja Säästumarket – sinna veel võetakse tööle, sellistele kohtadele, kus paned kaupa välja või teed muud, aga kõik paremad töökohad jäävad olemata,” lisas ta.
Selliseid nähtamatuid töökohti pidi ongi Raina viimased kümmekond aastat liikunud. Kuigi ta on õppinud hotellindust ja tahaks selles vallas tööd saada, on need uksed jäänud talle suletuks. Ka Inglismaal, kus ta parema palga pärast vahepeal viis aastat töötas, alustas ta külastajate eest suletud uste taga nõudepesijana ja sai hiljem tööd kontoris, kus suhtles töötajatega ega pidanud kunagi klientidega silmitsi seisma. Kliendisuhtlus oleks välistatud ka seal.
Ka kauba väljapanijana supermarketis liikudes tuleb iga päev kokku põrgata inimestega, kes midagi küsivad.
„Kord üks laps hõikas üle kaupluse: issand, sel tädil on vaid paar hammast suus!” nendib Raina.
Kuidas võiks inimene uued hambad saada? „Kuskilt tuleb ju raha saada ja tööl käia. Aga sellist tööd, millega saaks hambaid panna, hambutuna ei leia,” nendib Raina.
Hambaraviks laenu võtmine tundub samuti kättesaamatu. Inimestel on juba laenukoormus või ei antagi miinimumpalga saajatele laenu. Raina sõnul on paljudel tema tutvusringkonna naistel ja meestel hambad korralikult ravimata, just umbes neljakümneaastastel.
Raina murelik ema saatis ühele teleprojektile Raina kandideerimise ankeedi ja oh õnne, tütar valiti välja ja saab teleprojekti raames uued hambad. Ajutiselt kannab ta hambaproteese. Kaks nädalat on Raina nüüd kandud plastist hambarivi. Ainuüksi see on toonud tema ellu üüratu muutuse: ta leidis tööd kaupluses. Ta teab, et hammasteta poleks ta seda tööd saanud.
Kui Raina intervjuu lõpus oma ajutised proteesid suhu paneb, muutub ta korraga justkui teiseks inimeseks: nooruslikumaks, asjalikumaks, enesekindlamaks. Ta ütleb, et kui ta kodus naeratades harjumuspäraselt käe suu ette tõstab, meenutavad lapsed talle, et seda ei ole enam vaja – tal on ju nüüd hambad.
