„Ma nägin sõda. Pommid plahvatasid lasteaia juures, haigla juures, raudteejaama juures. Kõrgemate majade katustel olid snaiprid. Ma ei saagi aru, miks tulistati seal, kus inimesed elasid,” räägib oma Luganski kodust koos mehe ja 13-aastase pojaga põgenenud Angelika, kes on leidnud koos teiste põgenikega ulualuse Zaporižžja linnas vanas hüljatud tehasetööliste sanatooriumi hoones. Sealsed põgenikud on enamasti naised ja lapsed. „Kummalt poolt pommid tulid, meie, tsiviilelanikud, ei teadnud. Meid ei kaitsnud keegi. Pommitati elamurajoonides, majade vahel, nii et majad said pihta. Me ei tea, kust konkreetne pomm tuli. Igal juhul olime meie, naised ja lapsed, kahe tule vahel,” räägib Angelika.

Kõigil, kellega Melitopoli, Zaporižžja ja Dnipropetrovski põgenike laagrites kohtume, on rääkida oma sõjalugu. Kes otsib vaikselt sõnu, kes nõuab ärritunult ja osalt paanikas: miks nad seda meiega teevad, miks meile keegi kaitset ei pakkunud? Väikesed lapsed mängivad justkui häirimatult külmades koridorides, aga vanemate laste pilgud on kohkunud ja rusutud. Nad küsiks justkui, kas see on tõesti nende elu.

Loe edasi teiste sõjapõgenike lugusid ja saa teada, miks nad otsustasid kriisikoldest lahkuda ja kuidas nad on uue ajutise elukohaga kohanenud.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega