Talvised külmakraadid annavad meie Narva-Jõesuus käigu ajal krõbedalt tunda. Imeilus valge rannaliiv on muutunud ühtlaselt kõvaks põrandaks. Ometi on mererannas jalutajaid, keda tundub seal isegi rohkem olevat kui väikelinna tänavatel. Olgem ausad, rand on ka põhiline põhjus, miks see koht üldse eksisteerib. 19. sajandi teisel poolel sai sealsest laevaehituskantsist suvituskoht. 1873. aastal hakati Narva-Jõesuud kuurordiks arendama Narva linnavalitsuse otsusega, see tõi ranna äärde muinasjutulised suvilad. Tegu on Eesti puitpitsarhitektuuri Mekaga.

Narva-Jõesuu hooneteansamblist paistab eriti välja üks staarsolist. Kahjuks on tema hiilgeajad möödas. Endine kaunitar näeb välja, nagu oleks ta lahkunud kontserdisaalist, seljas kõige uhkem pitskleit, kuid seejärel astunud teatrikohvikusse, joonud klaasi konjakit, kaks klaasi veini, pudeli rummi ja lõpetuseks kaaninud kasti õlut ning koju jalutades võssa magama jäänud. Just sellisest olukorrast leiame Eesti uhkeima puitpitsvilla.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega