Kuid satiirivaldkonnast kaugenedes – tänavu paistab jõuluaeg olevat ühtaegu rahulik ja rahutu. Rahulik selles mõttes, et üle pika aja pole Eesti sõdurid kallil pühadeajal välismaal sõdimas. Rahutu aga seetõttu, et lähipiirkonnas on pingeid küll ja veel. Elame suureneva konfliktiohu ajastul, sest Venemaa kasvav sõjaline aktiivsus pole nähtav mitte üksnes Ukrainas, vaid ka Eesti vahetus naabruses. Nagu üks Tallinnas viibiv Venemaalt pärit turist põhjendas: tulin, sest mine tea, kas pärast enam saabki.

Rahutuks tegevaid märke on teisigi. Välismaal on eestlasi, kes koju ei pääse. Üks neist on kaitsepolitseinik Eston Kohver, kes septembri alguses rööviti relva ähvardusel Eesti piiril ametikohustuste täitmisel ja viidi Venemaale Moskva Lefortovo vanglasse. Millal ta tagasi pääseb, on teadmata. On Eesti laevakaitsjad, kelle vabastamisega India viivitab. Kodused ootavad neid tagasi. Aga jõulud tuleb neil läbi ajada kodunt eemal ja lähedasteta. Loodame, et eelseisev 2015. aasta toob neile probleemidele rahuldava lahenduse.

Jõuluaeg on lähedaste meelespidamise aeg. Pole põhjust pahandada, et miks inimesed ainult jõuluajal kenamini käituvad ja teineteist meeles peavad. Olgu kasvõi selline ettekääne, et üles soojendada soikunud suhteid. Võib-olla vastasel juhul ei teeks me sedagi või tunneksime võõristust pärast pikka eemalolekut ja kontakti saavutamine muutuks veelgi keerukamaks. Jääb üle soovida, et koosolemine oleks tõeline: kuulates ja küsides, vaadates ja ühiselt arutledes. Oleme oma lähedaste jaoks kohal ja mitte ainult moepärast.