Hille Hinsberg katuserahadest: erakonnad ei põhjenda oma valikuid

Katuseraha jagamine ei ole korrektne, sest see ei toimu üldise riigieelarvemenetluse loogika järgi, vaid loob erandid, milleks pole piisavalt põhjendusi.

Nagu erakondade vastustest näha, pole selget põhjendust, milliste kaalutluste ja kriteeriumite alusel tekib raha saajate ja välja jääjate lõplik nimekiri.

Milliseid riiklikult olulisi eesmärke aitavad need rahaeraldised saavutada? Ministeeriumid paigutavad oma eelarvetaotluse neile ette antud piiridesse ja esitavad rahandusministeeriumile kulutuste tegemiseks põhjendusi. Kohalikud omavalitsused teevad oma eelarveplaanid vastavalt prognoositud tuludele.

Pole arusaadav, miks püüab parlament käigus hoida nii-öelda helesinist toru ehk eelarvestamise kõrvalliini. Katuseraha ei lähe kokku rahastamise põhimõtetega, mis on siseministeeriumi eestvõttel kehtestatud avaliku sektori asutustele, kes toetavad mitte-tulunduslikku, avalikes huvides toimuvat tegevust: otsustamine (kellele ja mis põhjendustel) ei ole läbipaistev, toetusi ei eraldata võrdsetel alustel.

Samuti pole katuseraha objektid seotud ministeeriumide või omavalitsuste strateegiliste eesmärkidega ega eelarvestamise tavapärase protsessiga. See, et riigikogus tehakse otsuseid, mis muude asutuste otsustest nn üle hüppavad, jätab mulje, et muid otsustajaid ei usaldata.

Kui muud eraldised tunduvad riigikogulaste isiklike eelistuste ja kodukoha-patriotismi alusel pisemate summade laialipuistamisena, siis kõige suurem eraldis (1,56 miljonit Eesti olümpiakomiteele) meenutab pigem katusepakkumist.