RAAMATUBLOGI: Rootsi oli tuumariik! Tänu kirjaoskamatule

Jonas Jonasson, «Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga», tõlkinud Kadri Papp, Varrak, 336 lk.

Jonas Jonassoni eelmine raamat «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus» oli kirjandusmaastikul kui vägev sõõm värsket õhku. Tema teine teos kirjaoskamatust LAVi slummis sündinud ja kasvanud tüdrukust, kelle tõttu saab Rootsist tuumariik, päästab osoonikraani taas valla.
Maailmas juhtub. Lood tuleb vaid üles noppida (või välja mõelda) ja paberile panna. Lihtsas, kuid säravas sõnastuses, lisades kamaluga huumorit, irooniat ja värvi. Tulemus on nauditav, käestpandamatu.

Eksib see, kes arvab, et slummis sündinud tüdrukutel pole mingit lootust ajalugu teha. Tuleb olla tragi; saada kümneselt slummi välikäimlate tühjendamise eest vastutava isiku abiliseks; tutvuda tüübiga, kel on peidetud varandus, talle käärid reide lüüa, kui ta sind ahistama hakkab, kuid õppida temalt lugema; lugeda läbi kõik raamatud, mis kätte juhtuvad; sattuda harimatu tuumafüüsiku koristajaks ning teha enesele selgeks aatompommi valmistamise alused; oodata aastaid põgenemisvõimalust ja siis putkata Rootsi ning ühtäkki avastada, et kuivatatud antiloobiliha asemel on sulle järele saadetud tuumapomm.

Üksinda on raske saata maailmas midagi korda, näiteks kuningat päästa. Kaaslastega on lihtsam. Niivõrd-kuivõrd. Igatahes aitavad Nombeko Mayekil – nii on tolle slummitüdruku nimi – ajalugu teha olemasolev Holger I (kes on lollpea), ja tema anarhistist pruut (kes tahab aina midagi ohku lasta), kirjade järgi mitteolemasolev Holger II (kes on tark, kuid ebaõnne sõber), kolm hiinlannat (kes on ebaadekvaatsed), Hiina president Hu Jinato (kes on päris), Carl Gustav Mannerheimi tundmatu järeltulija (kes on krahvinna) ja palju teisi toredaid ja mittetoredaid inimesi.Nagu öeldud, on raamat käestpandamatu ja ainus, mis asja juures häirib on see, et Jonasson laseb nii harva fantaasial lennata.