RAAMATUBLOGI: Suure Mehe kannatused
Jaak „Suur Mees“ Salumetsa elulooraamat „Muutumised“ paotab ukse Eesti korvpalli konfliktidest pikitud, kuid säravaisse aastatesse.
Kui Salumets kunagi paradiisi jõuab, võtab Peetrus ta vastu tugeva käepigistuse ja sõnadega: tere, härra treener. Just treener, sest Kalevi ja Eesti koondise pealiku kingad ja ülikond näikse Salumetsa jalas-seljas olevat parajad ja mugavad, ent ketsid ja mängusärk pigistasid pisut.
„Muutumiste“ esimese kolmandiku, mis jutustab Salumetsa mängijakarjäärist, pidanuks osaliselt asendama väljavõtetega Mihkel Tiksi „Korvpalliromaanist“ – seal figureeris ta Petersoni nime all. Salumets võiks ju tollest ajast rääkida palju, ent ju ei taha. Kalevis oli ta õige mees õigel kohal, kõva tegija, kuid jäi siiski Tammiste ja teiste „suurmeistrite“ varju.
Salumetsa säravamad saavutused korvpallurina: EM-pronks, väljajäämine Müncheni olümpiameeskonnast ja N.Liidu koondise peatreeneri Vladimir Kondrašini saatmine nahhui.
Treener Salumets oli seevastu teine tera. Konkreetne, kirglik, nõudlik, otsene. Ent kõik need omadused viisid paratamatult arvukate hõõrdumisteni mängijate, spordijuhtide, sponsorite, ajakirjanike ja rahvaga.
Kalevi võttis Salumets üle 1985. aasta sügisel. Arvamust temasse kui treenerisse väljendas kunagise meeskonnakaaslase Arvo Lille hõige tänaval: „Tere peata peatreener!“ Ning esiliiga päras sipleva Kalevi olukorda peegeldas Mihhail Žulanovi küsimus esimesel treeningul: „Kedõ budut?“ – kas ketse saab.
Alustada tuli nullist, skeptikuid oli rohkem kui hea sõnaga toetajaid, tõdes Salumets. Negativismi immitses kõikjalt ja kõigilt.
Priit Pihelgas torises: „Mitte iial ei tule meil sellist tõusu, Eesti riik ei hinda meid.“
Pärast järjekordset kaotatud mängu kuulutas abitreener August Sokk: „Jaak, kõik on perses.“
Mängijad seisid vastu metsajooksudele ja lõigutrennidele, jõusaalitundidele ja palvele režiimi pidada.
Salumets: „Minu karistusviis oli võib-olla ebapedagoogiline. Näiteks tõmbas mängija nosu täis, pani öösel pidu ja tuli väsinuna trenni. Oodati, et hakkan mulisema. Ma ei öelnud midagi. Karistasin kõiki tugeva treeninguga.
Sain aru, mis tunne on meestel pärast magamata ööd. Aga kui olid ketsid jalga pannud ja saali tulnud, siis pidid tegema kõike, mida nõuti. Pidupanijad ei tahtnud alguses valu kannatada ja mul tekkis nendega konflikt.“
Tasapisi hakkasid asjad sujuma. Kalev kerkis kõrgliigasse ja tõusis mõne aasta pärast medalisoosikuks. Salumets rõõmustas, kui kaks mängijat trennis keema ja käsipidi kokku läksid. See olnud hea märk, tähendanud, et mehed tahtsid end tõestada.
Ent kas edu tegi Salumetsast palavalt armastatud treeneri? Kaugeltki mitte. Kalevi kunagise kapteni Priit Tomsoni sõnul kartnud mängijad hüüdnime Suur Mees külge saanud treenerit kui karatekat – ikkagi sel alal Eesti meister: „Õhus oli oht, et kui palju siristad, võid karistada saada. Autoriteedi pead millegagi saavutama, kui sul pole Kullami aurat.“
Eks juhtuski. Au säilitamise nimel oli Salumets sunnitud Pihelgase nokdauni saatma, kui too purjuspäi liiga isiklikuks läks. „Mul kadus vaimne tasakaal, lõin teda lahtise käega. Lõin seepärast, et nad ei mõelnud meeskonnale, aga see ei õigusta mu tegu. Kahetsen seda tänini.“
Kui meeskonna kapteni Aivar Kuusmaa viskesihik oli olulises mängus paigast ära ja treeningul mees viilis, käratas Salumets: „Poja, hakka tööle!“
Kuusmaa marssis saalist välja ega ilmunud mitu päeva trenni – väljend „poja“ läks sedavõrd hinge. Lisaks süüdistas ta, et Salumets jättis mängijatele ettenähtud raha endale.
Salumets: „See oli väga karm süüdistus ja valus pauk. Ma pole kunagi kellegi tagant varastanud. Koju jõudes olin näost valge ja infarkti äärel.“
Kui Salumets otsustava lüli – keskmängija Sergei Babenko – Kalevisse tõi, asus meedia rünnakule. Pressikonverentsi ajal pilluti lendlehti, kus kirjas: „Eidepoeg koju, Saksakulm platsile! Salumets, ära aja demagoogiat!“ Salumetsale saadeti ähvardusi, kus lubati tema pere hävitada.
Konflikt konflikti otsa, ent vaatamata kõigele sai Kalevist viimane Nõukogude Liidu meister ning kaks aastat hiljem teeniti EMilt kuues koht. Ent seegi ei teinud Suurest Mehest korvpallirahva jaoks Suurt Treenerit.
Peagi tõrjuti Salumets sootuks kõrvale. Miks?
Salumets: „Minust oli tekkinud kuvand kui karmi käega mehest. Siis öeldi kuvandi põhjal: „Nüüd on teine aeg, sellised treenerid enam ei sobi.“ Kõik rääkisid: „Ma ei karju nii, nagu Salumets.“ Mida nad ise korda saatsid? Muutusin üleliigseks selle tõttu, et tahtsin teha tööd. See ei sobinud suurde pilti. Minu õnnetus oli see, et olin liiga palju teistest ees.“
On Salumetsal või mitte, kuid tema tulemusteni pole järeltulijad küündinud.
