RAAMATUBLOGI: Halleluuja! Sherlock Holmes on taassündinud!
Anthony Horowitz, „Siidimaja“, tõlkinud Krista Kaer, Varrak, 268 lk.
Vanameistrite jäljendamisse võib suhtuda kõhklevalt, kuid Anthony Horowitz kohtleb Sherlockit austusega.
Aastate jooksul on küll üks, küll teine proovinud kirjanduslikke kangelasi ellu äratada, tulemuseks raamatute valmistamiseks asjatult maha võetud mets. Hiljuti kuulutati valjuhäälselt Agatha Christie naasmisest, kui krimileedi suguselts lubas Sophie Hannah’l kirja panna uue Hercule Poirot’ saaga. Raamat oli loetav, kuid mitte enamat, sest Christie olemus jäi tabamata.
Christiet tohivad jäljendada ainult väljavalitud, aga Sherlock Holmesi loojat Arthur Conan Doyle’i võib vabalt jäljendada. Seega on nii mõnigi lasknud sulel ja fantaasial lennata ja kirjutanud kokku uskumatut mõttetust.
Mida küll maailma kuulsaima detektiivi Holmesiga pole tehtud – ta on kohtunud Churchilli ja Hitleriga, võidelnud esimeses maailmasõjas, seigelnud Tarzani, Dracula ning Jekylli ja Hydega. „Kokkuvõttes on katsed Holmesi taaselustada kohutavad,” arvas Horowitz ühes usutluses, kus ta rääkis, miks soovis jätkata Doyle’i tööd. „Tahtsin kirjutada originaalile võimalikult lähedase romaani.”
Olgem ausad, krimkafännile, kes armastab väärt kirjandust, on seni piisanud Holmesi koopiaraamatu kümnest leheküljest, et teos käest panna ja autor igaveseks mälust kustutada.
„Siidimajaga” on seevastu teised lood. Kaalukeeleks, et raamat üleüldse lugemislauale soetada – aeg pole ju raiskamiseks – said kiitvad arvustused maailma meedias. Tekst olevat justkui päris, niivõrd tõetruu, et selle võiks maha müüa Doyle’i peidus olnud käsikirjana.
Kummalisel kombel nii ongi. Hea küll, Doyle’i neli Holmesi-romaani – „Nelja märk”, „Etüüd punases”, „Hirmu org” ja „Baskerville’ide koer” – jäävad ületamatuks, kuid seda pigem austusavaldusena krimikirjanduse alusepanijale ja suurmeistrile.
Koopiaromaanides üritab autor tihtipuhku olla originaalist originaalsem ja pingutab üle, aga Horowitz hoiab tagasihoidlikku liini. Ta laseb Holmesil ja doktor Watsonil rahus tegutseda, ei piitsuta neid takka ega lisa neile midagi liigset.
„Siidimaja” ei saanud varem ilmuda, sest juhtum, millesse Holmes end sajand tagasi mässis, oli nõnda õõvastav, et doktor Watson pidi loo käsikirja sajandiks varakambrisse varjule peitma, nagu ta teose alguses räägib. Saati olid Siidimajaga, kus sündisid ka tänapäeva mõistes ebainimlikud kuritööd, seotud mitmed valitsuse liikmed ja isegi üks isik Briti kuningakojast.
On aasta 1890, kui Londoni kunstikaupmees, kelle hindamatud maalid hävitas iirlastest jõuk, palub Holmesilt abi. Lihtne lugu hakkab ajama haarmeid ja ühel hetkel peab Holmes juba võitlema oma elu eest, sest saladus, milleni ta jõuab, ei tohi mingil juhul ilmsiks tulla.
