RAAMATUBLOGI: Valetaja paradoks: ma ei tea, kas ma räägin tõtt
Mida teha, kui mälu ootamatult kaob ning koos sellega ka tulikuumad teadmised? Tegelikult on lugu veelgi hullem – kui teadmised ja mälu lähiajal ei taastu, võivad paljude surra. Kui aga mälu taastub ja teadmised ilmsiks tulevad, surevad noodsamad ikka. Lahendamatu paradoks?
Valetaja paradoks, millele on proovitud lahendust leida üle 2400 aasta. Kui ma ütlen: "Praegu ma ei räägi tõtt," pidades silmas hetke, mil ma seda ütlen, siis võib küsida, kas ma seda öeldes räägin tõtt. Uurime seda arutledes. Oletame, et ma räägin tõtt. Siis peab olema tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma ei räägi tõtt. Kui aga oletada, et ma ei räägi tõtt, siis pole tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma räägin tõtt. Niisiis tuleb välja, et kui ma räägin tõtt, siis ma ei räägi tõtt, ja kui ma ei räägi tõtt, siis ma räägin tõtt.
Ent kui paradokslik või absurdne on olukord, kui sa ei tea isegi, kas valetad või räägid tõtt?
David Sarac, Stockholmi luureüksuse töötaja sautub autoavariisse ja kaotab mälu, kahe viimase aasta sündmused on pühitud kui tolm laualt. Ta ei tea enam, kes on see legendaarne informaator Janus – kahe näoga mees – tänu kellele kipub allmaailm kokku kukkuma.
Janus, kelle tegelikku isikut teab vaid Sarac, tuleb leida. Vastasel korral lähevad nii Janus kui Sarac kaduva teed. Lähevad ka siis, kui Sarac Januse leiab. Paradoks.
Janust otsib allilm ning Sarac ei tea, kas talle räägitakse tõtt või valetatakse.
Janust otsivad ka kolleegid politseinikud ning Sarac ei tea, kas nad räägivad talle tõtt või valetavad.
Eelkõige on Saracil vaja taastada kaks viimast aastat. Või kas on? Äkki oleks targem möödunu igaveseks unustusse jätta?
Anders De la Motte on toonud Rootsi krimikirjandusse uusi tuuli ning ta ei lepi tavapärasusega. Ta loob äraspidised olukorrad, mis võivad elus tekkida ning üritab neile lahendused leida. Oma debüüttriloogias –
