Rein Ruutsoo: Eesti laskurkorpusel ei lasu okupatsioonisüüd

Ajaloonarratiivid jäävad põhimõtteliselt arutlustele avatuks. Kuid tava on seegi, et ajaloovaatleja reeglina „ei mõista kohut“. Tal lihtsalt napib selleks piisavalt pädevust ja analüütilise narratiivi vaatenurgast moraalset õigust. Just seetõttu, ei saa nõus olla Leo Kunnase üheste ja kategooriliste hinnangutega Eesti laskurkorpuse meeste rollile ja enesehinnangule (NB! mitte Eesti korpusele kui institutsioonile, vaid selle koosseisus Eestimaale jõudnuile).

Kunnas kirjutab: „Nad ju teadsid, mille endaga kaasa toovad. Need, kes kõige vintsutuste kiuste ellu jäid pidid kandma oma süükoormat elu lõpuni". „Nad olid võitjate poolel, ent see oli kurb, isegi sünge võit. Punaarmee tagasitulek jäi nende südametunnistusele". Kas valikud olid  ikkagi nii ühesed, et süüga koormatuile näppu vibutada? Pigem on tegemist ajaloo ja väidetava eneseteadvustuse  kohendamisega vastavaks valitsevale  narratiivile. Ikka nii, et  head ja halvad oleks jälle  paigas (seoses sellega sugeneb ka aimus, milline võiks olla Kunnase osalusel sündiva ajaloofilmi moraal).

Mis ja miks peaks hingele jääma?

Ma ei tea, millele Kunnase üldistused rajanevad. Kollektiivse süü mõistet (Kollektivschuld) on sisukas kasutada üsna hästi läbivaieldud tingimustel. Kuid kuna rõhuasetus on väidetaval omatundel, siis tuleb vastata kahele moraalifilosoofia kesksele küsimusele. Esiteks, kas Eesti Korpuses sõdinute tegudel oli üldtunnustatud väärtusaluselisi moraalseid õigustusi? Ja teiseks, kas osalised ning toimijad võisid ja pidid nägema ette kõiki oma tegude tulemusi ning millises ulatuses nad nende  eest vastutavad?

Mõlemad probleemiasetused on moraalifilosoofias üsna hästi läbitöötatud rubriigis „Milliseid teod on õigustatavad?" Olen oma elus vähemalt paari tosina nn korpusemehega sh ka ajaloolasena neil teemadel rääkinud. Nende seas on olnud vähemalt 3-4 akadeemilist ajaloolast. On tõsi, et mitte kõik pole pidanud end kangelasteks, aga mitte keegi neist ei tundnud end sõduri rollis süüdlasena,  pigem juba ohvrina. Sedalaadi omatunde põhjused ei seisne aga üldse mitte mingis „silmakirjalikkuses" või tagantjärele eneseõigustuses. Korpuse sõjatee kaasategemises kaassüülisuse mitte tundmise põhjused on ajalooliselt ja moraalifilosoofiliselt hästi nii põhjendavad kui mõistetavad.   

Kes ikkagi sõdisid ja  mille  eest?

Kas korpuslastel oli moraalne õigustus tõsta relv Hitleri armee vastu? Kõnelemata sellest, et Eestisse tagasi pääsemise teist võimalust üldse polnud, ei jätnud sakslaste poolt Venemaal korda saadetud õudustes oma silmaga veendumine palju võimalusi kahelda, mida võiks okupatsioon Eestis endaga kaasa tuua. Propaganda lisas muidugi veel värvi. Neile, kes veel kahtlesid, mis kaasnes Saksa okupatsiooniga, ei saanud pildid Klooga surmalaagrist  küll kahtlust jätta.

Aga ma ei arva, et isegi relva-SS mundreis Sinimägedes rinnet hoidnud meestel on süüd roimades selles, mida nende seljataga korraldati. Ehkki jah, Iga lisapäev sakslaste võimutsemist Eestis tähendas uusi mõrvu. Ja  eks kehva ettevalmistusega  eesti noortegi saatmine tankide vastu oli ka juba kuritegu.

Millegipärast paigutavad ka nö kõige rahvuslikumalt meelestatud arutlejad oma ajaloonägemuse Venemaa metanarratiivi, mille tuummõisted moodustavad Punaarmee ja Suur Isamaasõda. See oli liitlaste koalitsiooni sõda Hitleri vastu. Ka Eesti pinnal peeti suuresti USAst saadud relva- ja moonaga. Ja kuigi selga pandi vene munder, viidati tollal agaralt liitlassuhtele. Korpust käisid inspekteerimas koguni Briti ohvitserid! Kõlab banaalsena, aga nii see oli: Hitleri purustamine, liitlaskohuste täitmine, polnud võimalik Eestist nö mööda minnes. Eesti oleks taasvallutatud ka korpuse osaluseta. Seega ei omanud eestlaste selles osalemine iseseisvat vallutusliku rolli.  Küsimus on konkreetsetest tegudest ja seda juba ette antud olukorras.

Korpuse võitluste osaks sai paraku ka vennatapusõda. Kas Venemaale mobiliseeritud said ette näha, et Saksa mundrites mehed, kes neid tappa tahavad, on osalt eestlased? Kas nad said ka kõike järgnevat ette näha? Muidugi mitte. Lahingutegevusega kaasnenud moraalseid dilemmasid on meenutatud arvukates mälestustes. On ka nö poolelt sõnalt katkenud meenutusi. Kuid jutustajad ei pidanud end juhtunu eest vastutavaks.  

Mis jäi hinge vaevama?

Nagu avaldatud mälestusest (Juhan Peegel, Hardi Tiidus jt), aga ka meenutustes nähtub, olid nende aastate valikud tihti ebamoraalsed. Võitlused elu ja surma peale ei jätnud palju aega arutlemiseks. Petsid nii sakslased kui Stalin. Luba korpuses laulda Eesti Vabariigi hümni kadus, kinnitatus, et kolhoose Eestis ei tule, oli vale jne. Petetuna tundis end suur osa kogu põlvkonnast (oli ka üritusele pühendunuid, kes ei olnud mingeid probleeme). 50-ndate  aastate meeleolude üldtähistaja oleks petetuse tunne. 60-ndad pehmendasid seda tunnet aga juba oluliselt.

Süütundest vaevalt saab rääkida. Erinevalt uutest põlvkondadest teadsid korpuslased hästi, et Hitleri plaaniks oli rassiliselt eluväärtuslikuma rahvaosa küüditamine Ilmeni järve äärde. Sealsete kohanimede eestistamisest õnneks kaugemale ei jõutud. Halbades sundvalikutes parimat üritanud mehed ennast süüdlaste sekka ei paigutanud. Rohkem või vähem õigustatult võib suur osa neist rääkida teenetest Eesti ees. Need, kes ajalugu vähegi tunnevad, need teavad, et Eesti venestamine peamine pidur oli Eesti korpus (see eksisteeris sõja järel veel kümmekond aastat). Stalini režiimi üldisem reegel ju kõlas: vähegi juhtivaile kohadele ei tohtinud seada Saksa okupatsiooni ajal Eestisse jäänuid (Stalini loogika kohaselt võisid need olla vaenlase istutatud agendid). Mingi üldisema süütunde või isegi objektiivse süü omistamine nn korpusemeestele on täna moes olevas must-valge skeemi sünnitatud mütoloogia.