Professor Harro:eestlased ei pea muretsema halbade geenide pärast, vaid oma keskkonda parandama

Teadlased on hiljuti avastanud, et teatud geenivariantidega inimesed on mis tahes keskkonnale tundlikumad ja nende elus mängib keskkond keskmisest suuremat rolli.
Isegi juhul kui geneetiliselt on suur tõenäosus alkohoolikuks saada, juhtub see ainult siis, kui keskkond seda soodustab.
Mõnes keskkonnas võib arvatavalt alkoholismi soodustav geenivariant hoopis vastupidiselt mõjuda.

Jaanus Harro, te uurite geenide ja keskkonna koosmõju käitumisele ja tervisele ja saite selle eest äsja riigi teaduspreemia. Mis on selles uurimisvaldkonnas viimase aja kõige põnevam avastus?

Teaduses Oscareid ei ole, sellele kõige lähem asi on Nobeli preemia, ent ka seda ei ole geenide ja keskkonna mõju uurimise eest välja antud ja ma ei oska ka ise ühte asja esile tuua – on palju võrdselt huvitavaid asju. Igas bioloogilises nähtuses on oluline osa pärilikkusel ehk geenivariantidel, aga samahästi teame, et pärilikkus tegelikult kõike ei määra. Oli lausa aegu, kus inimese käitumises omistati peaaegu kõik pigem just keskkonnale ja õppimisele. Nüüd on hakanud tekkima süntees ehk arusaam, et mõlemad on olulised. Ongi suur väljakutse mõista, kuidas käitumist, ajutegevust ja vaimset tervist saavad korraga oluliselt põhjustada nii pärilikkus kui ka keskkond.

Ega väga teineteistmõistvat suhtlemist geneetikute ja sotsiaalteadlaste vahel pole, ja isegi kus see justkui on olemas, kipub see kujunema pinnapealseks: õpitakse üksteise olulisimad märksõnad ära, neid korratakse piisaval määral sisusse süvenemata.