RAAMATUBLOGI: Surnud suusakuulsusest ja Rootsi kommunistidest
Raamatu tagakaanel ilutseb suures kirjas, et „Vaikusesse maetud“ pole pelgalt kriminaalromaan, mida on raske käest panna vaid midagi enamat. Nii ongi.
Mis käestpanemisse puutub, siis läbi öö antud raamatut lugema ei kipu. Mitte et teos halb oleks, kaugel sellest, kuid uni on parem. Tea, kas see tuleb vanusest või mis, aga üheööraamatuid, neid, mida hommikuni loed, isegi pooleööraamatuid, pole viimasel ajal kätte juhtunud.
Kaasaegne krimka on muutunud võrreldes Agatha Christi aegadega
laiahaardeliseks. Enam ei ole sisu sirgjooneline: mõrv – uurimine – karistus. Nüüd viivad niidid ka teistesse teemadesse, mida autorid mõrvaloo vahele pikivad.
Tihtipeale on kõrvalepõiked piisavalt huvitavad, isegi harivad, mistap ei saa krimka puhul alati rääkida sopakirjandusest. Ei saa sellegi raamatu puhul.
Tuum, mille ümber kõik koondub, on pealtnäha lihtne: ajakirjanik läheb ema lapsepõlvemaale Põhja-Rootsi, et maha müüa tema maja, millest lastel senini aimugi polnud. Samal ajal mõrvatakse kohalik kunagine suusakuulsus. Politsei asub kurjategijaid otsima, ajakirjanik aitab ja nii edasi, tuntud-teada stiilis. Ent kui vaadata kõrvalliine…
Kuidas usk võib hävitada võidutahte. Miks loobus noor ja andekas suusataja olümpiamängudest, kus tal oli võimalus kerkida Rootsi rahvuskangelaseks? Kas tõesti seetõttu, et jumal nõuab alalhoidlikust, mitte silmapaistmist?
Kuivõrd ühtne on kogukond? Isegi seal, kus talude vahel laiuvad mõõtmatud lumeväljad? Kas omad on kõrgemal kui seadus?
Kui võimas oli klassivõitlus kolmekümnendail põhjamaades? Kas liikumist kommunismi suunas pooldasid üksikud, kes Nõukogude Liitu ümber asusid või oli Rootsil oht saada sotsialistlikuks riigiks?
Kuidas kujunes nende saatus, kes läksid Venemaale kommunismi ehitama, said nad õnnelikuks või lõpetasid elu Siberis.
Kes loeb, saab vastused
